fbq('track', 'ViewContent');

20160528_213209

Eellugu

Jäljed lätetelt, keskkonnamõjutused – kõik see salvestub inimese (ka looma!) arenguloosse. Ei ole saladus, et inimese käitumises või huvides on viiteid minevikule. Täpselt samamoodi on see puurõngaste, kivimite või loomadega. Ikka leiame mingisuguseid mustreid, mis kõnelevad konkreetsetest sündmustest.

Hundikutsikatega pole ma küll üles kasvanud, kuid Mowgli suhtes tekib teatavaid äratundmisi. Kui otsida kõige vanemate mälusahtlite kallal, vaatab sealt enamasti vastu rohelus, kalad, metsikud elukad. Muud mälestused nende kõrval on justkui koide poolt söödud.

Kuidas sellist sidusust loodusega siis käsitleda? Lihtsalt tore harjumus või ajaviide? Kaasaegses kontekstis küllalt ebapraktiline väljund ühele ühiskonnakodanikule?


 

Ärkamine

On läinud ligi 30 aastat kuni ma ühel hetkel hakkasin taipama, et sellel kõigel võib siiski reaalne väärtus olla. Iroonilisel kombel näib see väärtus meeletul kiirusel kasvavat. Maailm näib olevat ummikusse jooksnud. Arengumaade inimesed on vaesed ja õnnelikud. Arenenud riikidel vice versa.

Meie ajudest on saanud nagu kohvitopsid, millele ükskõikselt informatsiooni peale valame. Ammu ajab üle ja süsteem keeldub vastu võtmast, aga valame edasi. Oleme ühtaegu uhked, sest mingi hulk infot käis topsist läbi. Pikemas plaanis me ei suuda sellest mitte ühtki ühikut ei mäletada ega veel vähem töödelda. Kogu selle üüratu võltstarkuse juures oleme miskipärast üha õnnetumad.

Alateadlikult me tegelikult justkui teaks, mis meile hea on. Palju infot me seedida suudame, millal oleks aeg paus teha, hinge tõmmata. Tunnetuslikult on kuskil alateadvuses see “juhtprogramm” olemas. Aga me ei tunne ennast enam ära. Me järgime kellelgi teise lugusid. Astume samme, mis kellegi teise õnnelikuks tegid või mis meile teiste silmis tunnustust tooks. Kuid õnn ja edu ei terenda kuskil. Valdur Mikita on hästi öelnud, et “inimene on küüditatud südamest pähe.”

Puhtinimlikul tasandil on täiesti absurdne mõelda, et oleme hüljanud alateadvuse ja otsustanud hoopis rangelt teadvuse kasuks, keda julgeksin pidada alateadvuse rumalamaks, kuid populaarsemaks “vennaks.”

Kuid…Minus on idanenud üha võimsamalt võrsuv arusaam, et loodus võiks siinkohal olla abimeheks. Keskkonnaks, kus saame oma supervõimed taastada. Vähemalt osaliselt!

Meie sees on üüratul hulgal sotsiaalset müra – teiste arvamusi, ühiskonna trende, kogukondlikku survet, eelarvamusi. Mulle näib, et sage looduses viibimine aitab neid vaigistada. Ja lõpuks, piisava loputamise tulemusena, leiame selle kihi alt iseennast. Oma meeled, oma hirmud, oma autentsed ideed ja tunded. Ma tõepoolest usun, et selle roostekihi all peitub meie eneseteadlikkus.

Kalapüük sümboliseerib minu jaoks võimalust. Võimalust panustada ja seejuures mitte alati midagi vastu saada.

Kalapüük sümboliseerib minu jaoks võimalust. Võimalust panustada ja seejuures mitte alati midagi vastu saada.


 

Mis sellega peale hakata?

Kõrgem eneseteadlikkus aitab minu nägemuse järgi kaasa õnnelikumale isiklikule ja tööalasele elule. Prioriteetsed otsused teed ikka lähtudes iseendast, mitte kellegi teise eduloost. Mitte, et viimast ei võiks üldse arvesse võtta!

Me võime oma kaaskondlastega ütlemata hästi käituda, aga iseenda jaoks oleme paratamatult suurimad petised ja valetajad. Iga hommik tervitab meid vannitoa peeglist üks osav manipuleerija, kelle eesmärk on ühiskonnale meeldida. Ta on selle eest nõus ka maksma – selles samas kehas peituva õnnega.

Usun, et looduse abiga suudame oma psühholoogilise sasipuntra ja meelelised-instinktiivsed eripärasused päris hästi lahti harutada ja iseendale seeditavaks teha. Läbi selle tekiks meil parem kontakt iseendaga ja samuti muutuks meie kogemused nii loodus- kui tehiskeskkondades rännates hoopis kirkamaks. Sellised inimesed oskavad endale tööalaselt õigeid väljakutseid valida, teavad oma tugevusi ja nõrkusi. Ma ei saa ka kuidagi alahinnata selle ideestiku potentsiaali ettevõtluse maailmas. Alustades kasvõi personalist ja organisatsioonikultuurist.


 

Vastuseid otsima!

Kõige parem rohi suurele hulgale küsimustele on mitte mõtlemine vaid tegutsemine. Just sellele hakkab käesolev blogi edaspidi ka toetuma. Loodus pakub alati üllatusi ja neid on tore jagada, kuid veelgi olulisem on siinkohal jälgida peategelase enda muutumist. Kas ma ikka suudan läbi looduskogemuste iseenda sügavamaid motivatsioone paremini tabada? Kas looduselt õppida midagi, mida jagada lugejate ja miks mitte ka matkahuvilistega? Suudan ma veenda lugejat pakkima kokku oma seljakotti asuma eneseotsingutele?

Vastuseid otsides…

 

Romet

 


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga