JCI Rapla rabamatkPole selget vastust miks keegi sammud looduse rüppe seab. Ajaveetmist pean rohkem loogiliseks põhjenduseks kui sisuliseks impulsiks. Muide, kas pole veider, et mõtlemine, mis meenutab rohkem haiguslikku seisundit kui kosmilise kulgemise loomulikku osa, tunnistatakse tervele inimesele kohaseks. Kõige jaoks peab olema ratsionaalne põhjus, mis on ühiskonnale vastuvõetav. Iga emotsiooni ja sellest vallandunud teo vahele peab justkui jääma teatav mõttelõng. Kui seda pole, käitume kaaskondlaste arvates liiga spontaanselt või lausa vastutustundetult. Minu mäletamistmööda kõlas Anton Nigov`i “Harjutustes” kuidagi toredalt, et mõtlemine on inimese ebatervislik seisund – me ei mõtle kui kõik on kõigeparemas korras!

Tõenäoliselt ei jää universumi ideaalse toimimise kohaselt mistahes tegevuse/juhtumise ja algimpulsi vahele mitte kui midagi. Mõtlemine näib universaalsel skaalal olevat täiesti irratsionaalne nähtus, mis ei toeta mitte kuidagi kulgevaid protsesse. Ainult meie, väiksed ahvikesed, oleme siin maal ennast suurest tarkusest õnnetuks mõelnud.

Aga tuleme nüüd teema juurde tagasi. Kangesti tahaks öelda, et oleme üks hoomamatu tähetolmu-energia kokteil, mis igavikuliselt kihiseb ja selle looduses uitamisega on nagu on. Et tuleb tunne ja allud! Kuid toogem siiski mõned rohkem või vähem ratsionaalsed põhjused, mida siin planeedil (loodetavasti) tunnustatakse:

LIIKUMINE – Liikuvad ja sportlikud inimesed taluvad stressi oluliselt paremini kui väheaktiivsed inimesed. Heal juhul on kontorirotid ise seda tajunud, parimal juhul mõistavad seda ka nende tööandjad. Seos ise on täiesti ilmselge. Ometigi ei piirdu rabades-heinamaadel uitamine ainult korduvate sammudega mingis aegruumis.

Looduses tekib teatav aimdus endast kui liikuvast osakesest ühes suuremas süsteemis. Aastaajad muutuvad. Lilled tärkavad, õitsevad ja närtsivad. Linnud saabuvad, loovad pesad, munevad, kasvatavad pojad üles ja lõpuks lahkuvad taas, et naasta. Öistel jalutuskäikudel annab selge taevas meile loa kosmost vaadata. Meteoorid ja ümber Põhja naela ringlev tähtede mass. Jälle liikumine!

Erinevalt spordisaalis või tänaval jooksmisest loob füüsiline liikumine sellises lõpuni määratlemata keskkonnas mingisuguse veidra otsetee või kanali millegi ülemaga. Peas genereeruvad suured ideed ponnistuse asemel mängleva kergusega. Need ei pruugigi alati siinses maailmakorralduses praktiliselt rakendatavad olla, kuid intuitiivselt suudavad teinekord meie elusid tundmatuseni muuta. Julgen oma ideedega isegi nii kaugele minna, et kui piisavalt pikka aega looduses viibida, siis hakkame ümbritsevaga justkui ühte takti hingama. Sagedused resoneeruvad. Tundub, et jõuame jutuga selle sama tähetolmu-energia kokteilini tagasi?

TEADLIKKUS JA PERSPEKTIIVID – on palju ülestunnistusi sellest, et astronaudid lahkuvad maalt tehnokraatidena ja naasevad humanistidena. Orbiidil olles unustatakse end tundideks Maad jõllitama. Tajutakse teatud ühtsust või terviklikkust. Sellest tulenevalt on mul ka uskumus, et kui me kõik saaks korraks kosmoses ära käia, siis muutuks maailm paremaks kohaks. Tehnoloogiliselt oleme märkimisväärselt (isegi eksponentsiaalselt!) arenenud viimase 100 aastaga. Kuid meie teadlikkus jääb meile jalgu.

Võibolla ei suuda looduses viibimine sedavõrd kontrastset muutust meis luua, aga paremaks inimeseks teeb ta meid küll.

Võtkem alustuseks perspektiivid rabas. 28-aastase mehena 7-meetrisel turbalasundil kõndides tean, et minu alla on talletatud ca 7000 aastat erinevate aegade nägusid. Ma isegi ei kujuta ette kui sageli keegi mõtleb, et läheb turnima kosmilise käsna otsa, mille alumistes kihtides peitub eriti ürgne aura. Asetades end mõõtkavasse, siis minusugune mees oma argimurede ja -rõõmudega võiks olla 7000mm turvasest see viimane 28mm kiht. Murdosa, mikrosekund universumi mõistes. Ja need mured – need ei mahugi ühelegi skaalale. Ometigi suudame oma peas neile võimsad mõõtkavad leida, kas pole?

Kaasaegne keskkond söövitab happena me teadlikkust. Loeme rohkem, mõtleme rohkem, töötame rohkem. Aga universumi mõistes ehk universaalsel skaalal tõmbame järjest rohkem jalgu kõhu alla. Ka siin mõjub loodus teraapiliselt. Loodusmaastikud aitavad meil end tundma õppida. Mitte ainult isiksusena, vaid ka inimesena. Hämardudes haarab meid teatav ebameeldivustunne või lausa hirm. Nägemine halveneb drastiliselt, kuid kuuleme palju teravamalt. Me tunnetame ümbritsevat palju paremini. Hätta sattudes võima endalegi üllatuseks olla erakordselt taibukad. Meie mõtete struktuur on hoopis loomulikum, ütleks isegi et lihtsam. Ja “lõikavam.” Vahel mind valdab tunne, et sellise nn. avanemisprotsessi käigus suudan näha justkui “ümber nurga.”

Kuidas seda selgitada? Värskes õhus metsalõhnade sisse ahmimine mõjub aju tööle kuidagi eriti stimuleerivalt ja mõttelend võtab võimust. See ei ole selline kurnav ja agooniline mõttetorm. Pigem meenutab see kevadliblikate pöörast lendu. See on vaba ja sundimatu. Sellises olukorras juhtub sageli, et jõuad mõne küsimuse osas justkui vastuseni, ent samas jääb midagi vastamata. Vastuse kannataks isegi paberile kirjutada. Kuid midagi jääb märkimata – sisemine vaist ehk?

Need on hullud mõtted. Esialgu kindlasti ka segased või isegi arusaamatud. Aga et need saaks hakata vormi võtma, ongi vaja alustada.

Pealegi talv ongi natuke süngem aeg, kus hing kuidagi alasti kooritakse.

 

 

 


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga