fbq('track', 'ViewContent');
“Nad matsid meid, kuid unustasid, et oleme seemned” – Mehhiko vanasõna
Sõltumata sellest, kas näen metsa all orava näritud käbisid või märkan mõnd metsataime talle ebaloomulikus keskkonnas – seemned seostuvad minu jaoks potentsiaaliga. Neis on kõik realiseerumiseks olemas, tuleb vaid sobivaid tingimusi oodata. Sõltumata sellest, kas tegu on 10 kilomeetri taha lendlevate võilille seemnetega või sellesama orava organismis seiklevate kuuseseemnetega, läbida tuleb terve hulk ebasobivaid ja vaenulikke keskkondi.
Inimene on ka justkui seeme, mis võib aastakümneid läbi erinevate keskkondade ja tingimuste rännata kuni lõpuks millegi tulemuslikuna realiseerub. Looduse taustal on ehk isegi ekslik kujutada ette, et maandume kohe õigesse pinnasesse. Tuleb ka arvestada seda, et võilill suudab kasvada nii asfalti praos kui heinamaal. Looduse elujõulisus on imekspandav, kuid võib inimloomale ka saatuslikuks saada. Nimelt hakkame uskuma, et “asfalti praos elamine” või kuidagi hakkam saamine ongi piisav, ega püüdlegi võimsama väljendumise poole.
Viimasele aitab kindlasi kaasa arusaam, et tegemist on teekonnaga. Tõesti, väga vähestel tammetõrudel õnnestub kukkuda sirgjooneliselt maapinnale ja samasse punkti igaveseks jääda. Tõenäoliselt kannavad oravad, pasknäärid ja metssead neist suurema osa enne lume tulekut minema. See justkui paika määratud, et mingid kõrgemad (loodus)jõud meie muidu nii igavaid ja sirgjoonelisi teid kuidagi väänama peavad.
Ja kui maandudki korraks asfaltil? Kui leiad end metssea seedesüsteemist koos juurikate, võrsete ja putukatega? Mis sellest! Varsti näed taaspäevavalgust ja kandud vee või muude jõudude abil uude keskkonda.
Erinevalt looduslikest seemnetest vajab inimpotentsiaal teatavat päästmist. Võibolla sellepärast, et meil on probleeme hetkes elamisega. Negatiivsed stsenaariumid kipuvad meie teadvuses kordussaatena esinema. Positiivstete elamuste tunnetamise arvelt hoiame kokku justkui ähvardaks meid emotsionaalne pankrot. Huvitaval kombel päästab meid lugu ja enda kujutamine selles loos.
Mulle tundub, et seda lugude rääkimist ja loomist on kuidagi väheks jäänud meie igapäevas. On ainult mingisugused emotsioonide killud, mida me ei oska tervikuks siduda. Tähendust on vähe. Sissejuhatus lapsepõlve näol on eeskujulikult kirjutatud, kuid järgnevad peatükid kuidagi seosetud ja arusaamatud.
Võtad kätte 400-leheküljelise raamatu, millel on haarav sissejuhatus rõõmsast inimesest, kel on õhtuti raske magama jääda, sest ootab juba järgmist päeva. 50ndaks leheküljeks on lõpetatud ülikool ja saavutatud tippvorm maailma avastamiseks selle kõige laiemas tähenduses. Järgmised 350 lehekülge kirjeldab monotoonselt mugavat elurutiini. Sulged raamatu 100ndal leheküljel, sest ei saa aru, kes küll nii igava teose suutis kokku kirjutada.
Ometigi suurem osa inimkonnast elab sellist elu, tajumata ennast kui peategelast sarnases loos. Öeldakse, et lugu on inimajule nagu gravitatsioon, ilma milleta satume kaosesse. Tegemist pole kellegi põneva ideega, vaid infoga, mida peegeldab ka teaduslik maailm.
Niisiis…Ole oma loo peakangelane! Raamat ilma väljakutsete ja raskustega on igav lugemine. Ka peategelane ise võib sellisesse loosse magama jääda. Ära lase endal magama jääda!

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga