Jaanihullus. Osa 4 – kas lõpp paistab?

Villisin leige põdrakanepi tee jäägid pudelisse ja hoidsin seda kiirsammul kulgedes pidevalt käes, et aeg-ajalt keha täita. Inimorganism on üleelamiste valguses ikka hämmastav süsteem. Kuskil selles lihakonteineris on peidus isiklik narkoladu, mis ohu korral vallandab laengud üle terve keha. Ikka selleks, et meie ellujäämistõenäosust tõsta. Valusad jalad ja kipitav nägu olid vähemalt mõneks hetkeks unustatud. […]

Jaanihullus. Osa 3

Saapad jalast ja seljakott seljast. Kõndisin edasi-tagasi oksarisul, et ebameeldiv tundetus jalgadest ajutiseltki kaotada. Väänasin sokid kuivemaks ja juba oligi aeg paelad uuesti kinni siduda. Sellest hetkeks jäi mind mõneks kilomeetriks painama mõte, et tänapäeva inimene on nagu jalg niiskes saapas. Vahetu kontakt välismaailmaga on minimaalne, hoitakse end piiratud ruumis nii füüsiliselt kui vaimselt ja […]

Jaanihullus. Osa 2

Tundus, et ca kolmandik ja raskem osa oli selja taha jäetud. Vihterpalu jõge silmaulatuses hoides ei paistnud ka eksimine kuigi tõenäoline. Ja mis viga mööda kõrgemat jõekallast matkata. Väljanägemiselt on Vihterpalu omapärane jõgi. Kui seni kulgesin mööda Kõrtsioja, mis oma olemuselt on selgelt rabalise veega (tumepruun, läbipaistev), siis Vihterpalu on helepruuni läbipaistmatu veega. Ristumiskohas saavad […]