Laste ja looduse vahelise suhte tugevdamine võib mõnele kõrvaltseisjale näida kui ühe järjekordse huviala või hobi tutvustamine. Tegelikult on tegemist hoopis millegi väga universaalsega. Tugev ja tähenduslik side loodusega on inimväärse elu üks alustala. Teadus suudab aina rohkem tõestada, et looduses viibimine suurendab meie heaolu. Enamikel juhtudel inimese vererõhk langeb, toimub väljalülitus argipäevamõtetest, suureneb organismi isetervenemise võime ja üleüldine rahulolu.
Kuid siin pole mängus üksnes inimese omakasu. Emotsionaalne side looduskeskkonnaga loob ka võimaluse, et me kanname selle eest paremini hoolt ja kokkuvõttes tagame elamisväärse keskkonna säilimise. On suurem tõenäosus, et sellise suhtumisega märkame materiaalsete väärtuste kõrval ka just neidsamu pehmemaid väärtusi, mida teadlased üha paremini mõõta ja arvulisele kujule viia oskavad. Ikka selleks, et saaksime ka suuremates kaalutlusprotsessides anda asjadele õige kaalu. Niisiis ei ole kodude, lasteaedade ja koolide loodusõppel väiksemat eesmärki kui planeedi päästmine ja õnneliku elu kujundamine.
Järgnevalt toon välja kolm võtmefaktorit, mis määravad tähendusliku sideme kujunemise. Leidsin need Scott D. Sampsoni raamatust “How to raise a wild child”. Täiendan tema mõtteid oma tähelepanekute ja kommentaaridega.
Sampson rõhutab, et side loodusega ei ole mingi filosoofia, religioon või new-age vaatenurk maailmale. See on rohkem nagu ergonoomika – tooli sättimine täpselt sinu kehatüübile, et saaksid parimal võimalikul viisil siin elus end teostada. Igaüks peab leidma oma. Et need otsingud saaksid üldse aset leida, peaksime olema vabad põhjendamatutest hirmudest ja barjääridest loodusesse mineku ees.
Tugevat sidet loodusega ei loo ühekordne võimas looduselamus. See kujuneb orgaaniliselt läbi korduvate looduskogemuste mitmete aastate jooksul. Loomaaedade, looduskaitsealade ja turismiatraktsioonide külastamisest tähtsam on side mingi konkreetse paigaga. Fred Jüssi on öelnud, et kui soovid näha midagi uut, käi mööda vanu radu. See peab paika ka inimsuhete puhul. Kuidas saaksimegi kellegagi tähenduslikku suhet luua kui vahetame temaga möödaminnes vaid mõned viisakust väljendavad fraasid?
Peaksime olema väga teadlikud selle osas kuidas meie igapäevane elukeskkond meid kujundab. Meie normaalolek on kiirustamine ja kui midagi teeme, siis väga eesmärgile orienteeritult. See kipub üle kanduma ka meie suhetesse looduskeskkonnaga. Kui kuskile lähme, siis täidame justkui mingisugust soovide nimekirja linnukestega: tehtud! Mis järgmiseks? Sellisest “saavutusspordist” ei õhka erilist tähenduslikkust. Looduses kondamine eeldab ideaalis ajaliste raamide puudumist ja sihitut seiklemist. Pealegi oleks see suurepärane puhkus meie ajule.
Kolm olulist faktorit
Sampson pakub laste ja noorte loodussideme tugevdamiseks välja kolm punkti:
Kogemus. Tähenduslik side saab kujuneda üksnes läbi vahetu ja multisensoorse kogemuse. See tekib omakorda siis kui anname lastele võimaluse looduses struktuurivabalt tegutseda ja mängida oma inspiratsiooni ning fantaasiate piiril. Oluline on siinkohal märkida, et kaugest eksootikast on siinkohal tähtsam hoopis kodukant. Tähtsuse järjekorras võikski pingerida välja näha midagi sellist: 1) koduhoov 2) linnapark 3)matkarada/metsik paik. Kuna oluline on justnimelt korduv kogemus, siis ei saa puht praktilistel kaalutlustel iga päev kuskile kaugele matkarajale sõita. Asulasiseselt võivad võimalused olla piiratud, kuid siinkohal peabki haridus ja selle esindaja olema väga eksperimentaalne.
Teaduslikud faktid jäävad palju paremini meelde kui laps suudab neid seostada isikliku emotsionaalse kogemusega. Viimane aga on seda tugevam, mida rohkemate meeltega seda talletada suudame.
Mentorlus. Mentor on midagi enamat kui lihtsalt info edastaja või vahendaja. Hea mentor kuulab rohkem kui räägib. Selline isik peab olema võimeline väljendama võtmetähtsusega käitumismustreid. Ta on tõeline loodushing – uurib, katsub, näitab üles uudishimu, kui vaja – ronib puu otsa kah! Seejuures on hästi oluline oskus meelitada oma mentiidelt välja lugusid, mis paneksid proovile nende maailmatõlgendamise võime ja oskuse kogetut faktilise infoga siduda. Mentor peab olema kaasseikleja ja uurija, loodusmärkide lugeja ja jälitaja. Põhimõte on siinkohal: rohkem fantaasiarikast mängu kui informatsiooni töötlemist.
Lapsevanemana peame mõistma, et me oleme ilma valimatagi mentor. Võiksime endilt küsida, et kuidas ma ise loodusesse suhtun ja kuidas ma seda suhet välja näitan? Tark jutt ei maksa midagi kui laps ei näe entusiasmi ja emotsioone.
Mõistmine. Sampson ei pea mõistmise all silmas niivõrd detailsete faktide kogumist ajusagarate vahele, vaid suuremate ja laiemate ideede tajumist nende lahtimõtestamist. Kuidas mõjutab päike meie kohalikku looduskeskkonda? Mis on aineringe ja kuidas see toimib? Mis on selle paiga lugu, kus me parasjagu viibime? Kust tuleb toit ja kuhu lähevad jäätmed? On palju kinnitust sellele, et õppimine omab suuremat ja kestvamat mõju kui alustame paarist suurest ideest ning liigume siis väiksemate faktiliste teadmiste suunas.
Need siin on kõigest lihtsamad lähtekohad, mis arenevad veel spetsiifilisemateks teadmisteks. Nagu öeldud, peitub suur osa vastustest eksperimenteerimises ja kombineerimises. Faktilise poole kõrval peame mõtlema ka sellele, et kes ja kuidas seda kõike esitab. Jätkan oma otsingutega selles põnevas valdkonnas ja kindlasti teen jooksvalt selle kohta siia ka postitusi.
Kui sul tekib küsimusi, ideid või mõtteid, anna sellest mulle teada. On ilmselge, et otsin ka ise jooksvalt võimalusi teoreetiliste teadmiste realiseerimiseks. Mõned viited lastematkade kohta leiad siit. 🙂
Romet