Olgu alustuseks öeldud, et käesolev postitus on kirjutatud väga spontaanselt. Hommikul ärgates ei olnud mul vähimatki aimu, et pärastlõunal tabab mind eikusagilt tugev vajadus kirjutada just sellisel teemal. Ühtaegu on see kuidagi väga loogiline, sest intensiivne suveperiood on lõppenud ja kui tekivad esimesed pikemad hingetõmbepausid, hakkavad senised kogemused mu sees tantsu lööma ja lõpuks kujunevad neist välja ka mingisugused mõtted. Sellised, mida ma suudan kirjalikult ka väljendada. Meis kõigis on ju palju sellist kraami, mille jaoks jääb keelest väheseks.
Nii mõnigi minu matkal osaleja teab, et ega ma väga enesekindlalt matkajuhi tiitliga ümber ei käi. Päris tihti tunnen, et tegelikult ei anna see silt mitte kuidagi edasi seda, mida ma enda nägemuse järgi teen ja mida saavutada soovin. Olukord oleks vist sama kui avastaksime uue ümmarguse kujuga puuvilja ja nimetaksime selle õunaks. Puuvili ise oleks okkaline ja maitseks kibedalt, aga ikkagi ümmargune nagu õun – seega õun!
Ilmselt leian endale aja jooksul ikkagi mingisuguse kirjelduse, mille kaudu end tutvustada. Aga mis see siis on, mida ma enda arust teen? Esimese hooga leian, et ilmselt otsin loodusega tähenduslikumat ja emotsionaalset sidet. Ma ei aja raamatutest ladinakeelseid nimesid taga, ei mõõda arvväärtusi. Pigem üritan ma aru saada, et kuidas ma selle ruumiga ikkagi seotud olen ja kuidas aitab see mul paremat elu elada. Mulle tundub, et täpselt samapalju kui näitan huvi üles looduse vastu, näitan huvi üles ka iseenda vastu. Ehk teisisõnu on see minu jaoks eneseavastuslik ruum, kus saan paremini aimu endast kui inimesest ja läbi nende arengute kasvab ka minu usaldus ja siiras huvi looduse suhtes. Kui huvi on väga suur, siis haaran teadusraamatud ja hakkan uurima ladinakeelseid nimetusi ja bioloogilisi detaile.
Väga primitiivselt väljendatuna võiks see jada olla selline, et kõigepealt toimub mingisugune looduse puudutus. Näiteks lähen pimedal sügisööl raba peale hulkuma ja näen seal virmalisi. Visuaalse vaatemängu kõrval tunnen, et isegi mitmeid päevi hiljem valdab mind väga eriline, vaat et isegi kosmiline meeleolu. Püüan endast aru saada ja läbi kirjanduse jõuan sellise mõisteni nagu power of awe. Saan teada, et sellised kogemused võivadki inimese teadvust avardada ja väga erilisse meeleseisundisse viia. Pärast sellist liigutavat olukorda tekib mul huvi saada rohkem teada nii virmaliste kui sügisöiste rabade kohta. Tekib siiras huvi maastiku ja loodusnähtuste vastu. Selline huvi sünd ja moondumine tahteks lugeda ja uurida on ju kuidagi väga loomulik. Kuid mulle näib, et sageli käib see kõik hoopis vastupidiselt.
Kui inimesed oleks tassid, siis valaksime justkui kannust lakkamatult neisse informatsiooni. Ajab üle küll, aga valame ikka edasi. Siirast huvi pole, aga informatsiooni on tohutult. Näen seda vahel laste pealt, et pigem vaadeldakse kõike distantsilt ja kuigi teoreetilised teadmised on head, siis erilist emotsiooni neist välja ei kiirgu. Kas võib olla nii, et liigne teoreetiline teadmine tapab uudishimu?
Meie kauged kütt-korilastest esivanemad tarbisid arvatavalt hoopis rohkem erinevaid metsataimi kui näiteks eestlane 19. sajandil. Kui alguses surus vajadus ellu jääda nii tugevalt peale, et tuli teada ja osata, siis hiljem kartuli ja muude põllukultuuride tulekuga ja paiksema eluviisiga läks kunagisest teadmisest palju kaduma. Elu muutus. Tänane korilane on tubli kui pohli-jõhvikaid segamini ei aja.
Tänases maailmas pole meil nii laialdasi metsatarkusi vaja otseselt hinge sees hoidmiseks kuivõrd tervislikuks toitumiseks. Puhtast keskkonnast ja rohkete vitamiinide-mineraalidega metsamarjad ja -taimed on suurepärane täiendus või hoopis vastulöök masstoodetavate toiduainetele. See on jälle üks suurepärane koht, kust inimesel tekib jällegi see motivatsioon süveneda ja saavutada suurem tunnetus ja sügavuti minek.
Isiklikult tajun, et kõigest eelnevast enamgi on selleks potentsiaalseks kokkupuutepunktiks saanud inimese psüühika. Meil ei ole loodusest toitu vaja otseselt füüsiliseks ellujäämiseks, vaid tervemõistuslikuna püsimiseks. Kuna me kanname oma keha üha rohkem võõramasse keskkonda, siis hakkab see streikima. Kehal on vaja mingisugust taasmetsistumist. See ei tähenda, et peaksime tagasi koopasse kolima, vaid viima ta teadlikumalt rohelusse. Mõnekümne aastaga on regulaarsest sportimisest saanud iseenesestmõistetav tegevus. Inimene läheb jõusaali ja ta teab miks ta sinna läheb – tal on arusaam, mida ta saavutada soovib ja tegutseb vastavalt sellele. Meile on teada, milline harjutus mõjub selja-lailihasele ja milline reie-nelipealihasele. Ka on selge, et sportimise positiivne mõju pole ainult füüsiline, vaid ka psüühiline.
Looduse osas on meil veel pikk tee minna. Pean ennastki algajaks õpilaseks, kes püüab alles enda jaoks lahti mõtestada ja mõista, et kuidas saaksin erinevaid looduses kulgemise viise ja tegevusi oma heaoluks kasutada. On täiesti selge, et raske füüsiline matk või tundide kaupa võrkkiiges logelemine ja pilvede vaatamine omavad täiesti erinevaid mõjusid. Ka võtab nutiseadme kaasaskandmine meilt teatud hetkedel midagi väga olulist ära. Jõusaali me sõõriku- või hamburgerikotiga ei lähe, aga oma teadmatuses võib töömõtetega loodusesse minekul olla just selline mõju. Seega pikk tee veel minna teadlikumate otsusteni.
Sellised tundmused ongi tüürinud mind just suunas, kus kerkib esile terve rida küsimusi: mida üldse tähendab olla inimene? Kuidas me loodusega seotud oleme? Kuidas teadlikumalt looduses liikuda? Kuidas looduskogemusest enda jaoks enam välja võtta?
Sellises valguses on piisav räätsade või kanuude arv või logistilised küsimused teisejärgulised. Igapäevaselt vaevan oma pead rohkem selliste teemadega, et kuidas seda kõike arusaadavalt inimestele selgitada ja kuidas leida sobivaid tegevusi, mis öeldut edasi püüaks kanda. Annan endale aru, et igaühe maailmataju on erinev ja mina saan anda kõigest võimalikud vihjed oma kogemuste ja teaduslike selgituste. Maailma avastamine jäägu ikka iga hingelise enda teha. 🙂
Kui kasutada samu töövahendeid ja püüda teha teistsuguse sisu ja olemusega asja, siis on oht, et tegelikud püüdlused ei paista välja. Räätsamatk jääb ikka räätsamatkaks. Esialgu tuleb sellega leppida, et inimesed tulevad ikka räätsamatkale. See tähendab, et töövahendist võib kergesti saada kogu püha ürituse eesmärk ja sisuline pool ei oma seejuures tähtsust. Olgem ausad, ega eksperimenteerijast matka läbiviijal ei ole ka algusperioodidel täpset aimdust kuidas seda kõike muuta. Niisiis peabki ta esialgu tegema räätsamatkasid.
Nüüd pärast kaht aastat tegutsemist hakkavad mingisugused taipamised tekkima. Inimeste-ettevõtete teadlikkus on kasvanud. Matkasid hakatakse järjest rohkem küsima sisulise poole, mitte matkavahendite järgi. Tajun mingisugust valmisolekut. Kui nüüd kiirustamisest ka suudetaks üle olla, siis on juba päris hästi. Siis pean olema ise vääriline neid asju läbi viima. 🙂
Vahel õnnestubki mõne grupiga nii kokku leppida, et teemegi 5-6 tundi. Tavapäraselt on räätsamatk ehk 2-3 tundi, aga mõni on nõus aja päriselt korraks peatama. Teeme süüa, molutame, teeme meeleharjutusi, oleme vaikuses. Proovime päriselt korrakski neid nähtusi tunnetada ja maitsta. Mul on tunne, et pärast sellist käimist võib keegi päriselt ka nakatatud saada – lähebki koju ja hakkab uurima ja omapäi hulkuma. 🙂
Ma olen üsna julgelt fantaseerinud, et äkki teeks ühel hetkel matkasid üldse nii, et saabujad päris üksikasjalikult ei teagi, kas tegemist on räätsa-, kanuu-, või jalgrattamatkaga. Kui sa lähed restorani sööma, kas kas küsid enne üle, et kas tuleb lisaks noale ja kahvlile ka lusikaga süüa? Need on kõigest vahendid, mis aitavad sul eesmärki saavutada. Miskipärast matka puhul tundub see loomulik, et ollakse tugevalt vahendis kinni ja muu sisu ei ole tähtis. Kui mul seda muuta õnnestuks, oleksin päris rahul. Ei saa salata, et tunnen kohati endal ka survet teha “nii nagu alati on tehtud”. Aga küll ma pikas plaanis midagi välja mõtlen.
See on üks lõputu kasvamine. Tuleb lugeda, siis mõelda, siis ise käia ja kogeda, siis jälle lugeda. Mulle meeldib mõelda, et kui mu teekond oleks tähestik, siis olen alles A-tähe juures. 10 aasta pärast hakkavad ehk tõelised seosed tekkima. Siinkohal üks näide lugemisvaramust. Hetkel püüan sukelduda inimese sensoorsesse riistvarasse ehk inimese meeltesse. 🙂
Kuhu mul siit edasi minna on? Kosmosesse. 🙂 Ma ei tee sellest saladust, et otsin viise kuidas inimesi pikemaks ajaks kui paariks tunniks loodusesse saada. Jahedama perioodiga on mul omad plaanid ja sellest kirjutan loodetavasti lähikuudel.
Huuh! Küll on hea vahel lihtsalt oma ebamäärased mõtted endast välja kirjutada ja uutele ruumi tekitada.
Romet