looduskogemus

Matemaatik meis tõuseb sellise väite peale tagajalgadele. Kuid see pole matemaatiline tees, vaid kujund. Teatud kontekstides (ja üldse mitte matemaatilistes) võib osutuda tõeks, et üks suur tervik on väärtuslikum kui kümmekond väiksemat osakest.     Kolmteist ei ole juhuslik arv. Just niipalju päevi kulgesin Põhja-Rootsi mägismaal suuskadel, kelk sabas. Nagu pikemate eemalolekute korral ikka, tekib tsivilisatsiooni

See siin pole loodusfotograafiline mõttearendus oma tehniliste ja kunstiliste nüanssidega. Veel vähem õpetus sellest, kuidas pildistada linde. Eluslooduse pildistamise kogemust on mul täpselt niipalju kui seda põhi- ja keskkoolis tehtud sai. Hiljem olen keskendunud eeskätt maastikele. Seetõttu võiks eesseisvaid ridasid näha kui lugu sellest, kuidas uudishimust saavad tegevused ning nendest omakorda kogemused. Mina räägin sellest,

Rabamatk vaevleb sarnaselt ülejäänud maailmaga ohu käes kaotada oma “õied” ehk oma tõeline väärtus. Ideaalis peaks mistahes loodusmaastik pakkuma midagi enamat kui vaid ilusad fotod telefonis või kaameras. Midagi, mis muudab meid oma igapäevastes ettevõtmistes võimekamaks. Juhtugu see läbi suurenenud loovuse, meeleselguse või füsioloogiliste näitajate paranemise. Sel väärtusel on täiesti reaalne oht sattuda kaasaegse maailma

Kui Sa pole lugenud eelmisi episoode, siis leiad need siit: I osa: https://metaloodus.ee/looduskogemus/kriivade-embuses-osa-i-kutse-rannakule/ II osa: https://metaloodus.ee/looduskogemus/kriivade-embuses-osa-2-transformatsioon/ Mütoloog Joseph Campbell’i järgi lõppeb kangelase teekond tagasitulekuga. See on viimane faas, kus peategelane on läbi väljakutsete ja seikluste muutunud ning naaseb nüüd oma argipäeva. Küpsemana ja eneseteadlikumana. Kaduv päevavalgus sulatas silmapiiri sünge taevaga ühte. Nägin endast umbes kilomeetri

PS! Eelmist sissejuhatavat osa saad lugeda SIIT. Juba esimesel paarisajal meetril läks maastik sedavõrd märjaks, et panin räätsad jalga. Mitte, et need kuivi jalatseid garanteeriks, aga soisel pinnasel takistavad need jalavarjud vähemalt sügavamale vajumast. Teadmata, kuidas saapad reaalsuses vastu peavad, oli minus omajagu pessimisti, kes valmistunud märgade varvaste tajumiseks. Väisanud Imatu järve pehmeid kaldaid, võtsin suuna

Ameerika mütoloog Joseph Campbell’ilt ilmus möödunud sajandi keskpaigas teos “Tuhandenäoline kangelane”, kus autor käsitles üksikasjalikult mõistet, mida nimetas monomüüdiks või ka kangelase teekonnaks. Campbell oli uurinud erinevate rahvaste müüte üle terve maailma ja märganud, et olgu tegemist aborigeenide, saamide või indiaanlaste kangelaslugudega, järgivad need väga kindlat struktuuri. Tõenäoliselt ei ole järgnev sündmustik lugejale kuigi võõras:

Olgu alustuseks öeldud, et käesolev postitus on kirjutatud väga spontaanselt. Hommikul ärgates ei olnud mul vähimatki aimu, et pärastlõunal tabab mind eikusagilt tugev vajadus kirjutada just sellisel teemal. Ühtaegu on see kuidagi väga loogiline, sest intensiivne suveperiood on lõppenud ja kui tekivad esimesed pikemad hingetõmbepausid, hakkavad senised kogemused mu sees tantsu lööma ja lõpuks kujunevad

Hiljuti kutsus Kuressaare Ametikool mind Saaremaale konvrentsile. Mulle pakuti võimalust rääkida teemal “Miks viia inimesed loodusesse?”. Kuna sellised mõtted kummitavad mind hommikust õhtuni ja vahel unenägudeski, siis tegin seda suurima heameelega. Tagasiteel tulin praamisõidul mõttele, et võiksin mõned punktid ka blogipostitusena välja tuua. Ikka selleks, et inimesed teadvustaks, mida me endale sellest rohekeskkonnast äralõikamisega teeme. Kuidas