Viimases postituses viskasin õhku mõtte, et väljalülitust/eemale minemist ei saa mõõta kilomeetrites. Distantsist enam on see muutus seisundis. Väline keskkond kahtlemata soosib viimast. Tahad jõuda sisemise vaikuseni? Otsi alustuseks välist vaikust ja tööta endaga sealt edasi. Tahad anda ajule maksimaalselt puhkust pärast pikka päeva kontoris? Leia keskkond, mis paneb sind teistmoodi tegutsema ja maailma tunnetama. Enamasti liigubki inimese mõte esimesena looduse peale, aga… Ta veab oma argipäeva sinna kaasa. Tal on mõte minna argipäeva mõtetest eemale, aga ometi tekib metsarajale jõudes mõte, et saadaks mõned e-mailid kännu otsas istudes ära. Või helistaks sõbrale/sõbrannale, kellega igapäevastest asjadest rääkida. Keha saab küll liikumise ja värske õhu näol pai, kuid aju…mitte nii väga.
See pole näpuviibutus teiste suunas. Tunnen selles ära ka iseennast. Lähen metsa, kaamera üle õla. Hakkan karu või ilvese jälgi ajama. Tunnen iga hetkega aina enam, kuidas mu meeled teravnevad. Sulandun aina enam keskkonnaga ühte. Muutused lõhnamaastikel ja tuule suunas…Midagi ürgset nagu tärkaks minus. Eneselegi märkamatult on mul järgmisel hetkel käes telefon, et omaarust mingi oluline e-mail kellelegi ära saata. Kell 20 õhtul. Või tahan teha postitust sellest, kus ma olen ja mida teen. Ma olen oma ajuga tagasi alguses. Seal, kus ma tunnikese eest olin – võtmas autost kaamerat, et loomi pildistama minna. Jääb mulje, nagu tavapärasest seisundist eemaldudes jõuaksin ühel hetkel punkti, kus aju tahab järjekordselt vana ja tuttava külge klammerduda.
Sääraste taipamiste ja äratundmiste läbi mõtlen puhkusest ja väljalülitumisest aina enam kui täielikust mustrite lõhkumisest. Nii füüsilises kui vaimses mõttes. Keskkonnavahetusest üksi jääb väheks kui lasta ajul mängida edasi ikka sedasama igapäevast plaati. Täielikkus on muidugi ideaal. Ma ei karista end kui teadlikult või alateadlikult oma eemaleminekut takistan. Oluline on proovida ja harjutada.
Kui seda mõtet edasi arendada, jõuan ühel hetkel punkti, kus näiteks kolm korda nädalas tuttavas metsas jalutamine muutub etteaimatavaks. Esialgsest mustrilõhkumisest (teleka eest diivanilt metsa) saab omakorda muster. Siis on võimalus valida uus keskkond või uus tegevus. Või mõlemad. Mis oleks kui prooviks seda juba tuttavat metsa maalida? Või kirjutada temast või oma tundmustest luuletus? Õppida selgeks linnud, kes seal elavad? Või taimed? Mõte on otsida ja hoida maastikuga aktiivset dialoogi. Tuttava raja regulaarne läbimine muutub ühel hetkel niivõrd automaatseks, et keskkond meie ümber võib muutuda lihtsalt taustsüsteemiks, kus saame mugavalt oma igapäevamõtteid endaga kaasas kanda. See ei tähenda, et oleksin looduses argiste mõtete mõtlemise vastu. Üldse mitte. Kui kasutada analoogiat toitumise maailmast, siis see oleks nagu toidaksime oma aju hommikust õhtuni ühe sama toiduga. Aga tegelikult vajaks ta vaheldust. Midagi uut, midagi värsket. Kui lubada endal kaduda kuskile vaimusügavustesse ja naasta sealt siis oma tööalaseid projekte vedama, võid hakata asju nägema uues valguses või olla oma töös hoopis tulemuslikum. Perspektiivimuutus ja produktiisvuse kasv tõelise puhkuse toel on palju tõenäolisem.
Kui jutt juba toidule läks, siis oleks paslik rääkida ka looduspüramiidist (nature pyramid/nature connection pyramid), mis on ülesehituselt nagu toidupüramiid. Alumistelt plokkidelt leiab tegevused, mis võiks olla meie igapäevase vaimse ja füüsilise hügieeni osa. Näiteks pooletunnine jalutuskäik metsarajal, rannal või suuremas linnapargis/rohealal. See on miinimumprogramm, mida regulaarselt täita. Mida kõrgemale püramiidis liikuda, seda harvemaks ja intensiivsemaks looduskogemus muutub. Paar korda kuus tasuks ette võtta pikem retk kuskil rahvuspargis või kaitsealal. Või täitsa vabalt valitud kohas, kus saaks rohkem metsikusse sukelduda. Korra või paar aastas tasuks kaasa pakkida ka telk ja teha mitmepäevane retk. Minu nägemuses on oluline mängida intensiivsusega ja seejuures on oluline regulaarsus. Käia 1-2x aastas reisil matkamas ja olla väljaspool seda tubane ei tundu kuigi hea plaan. Alustada tasuks vundamendist ja sealt siis ülespoole liikuda. Kusjuures neid käimisi ei tasuks teha vaid käimise pärast. Kui lähed pooleks tunniks kuskile linnalähedasele rohealale, siis jäta päriselt telefon kõrvale ja anna loodusele võimalus.
Anna endale võimalus süveneda korraks millessegi muusse kui igapäevaelu sul ette näeb.