Matemaatik meis tõuseb sellise väite peale tagajalgadele. Kuid see pole matemaatiline tees, vaid kujund. Teatud kontekstides (ja üldse mitte matemaatilistes) võib osutuda tõeks, et üks suur tervik on väärtuslikum kui kümmekond väiksemat osakest.
Kolmteist ei ole juhuslik arv. Just niipalju päevi kulgesin Põhja-Rootsi mägismaal suuskadel, kelk sabas. Nagu pikemate eemalolekute korral ikka, tekib tsivilisatsiooni jõudes tunne, et kogetud emotsioonid ei mahu endasse ära. Füüsiline tagasijõudmine juhtub kiiresti, kuid psüühiline… Vahel võib võtta nädalaid, et enda sees ka koju jõuda. Ja lõpuks taipad, et sa ei jõuagi enam täpselt samasse kohta, kust esiti lahkusid.
Teelolek on muutnud sind ja kodu ei suuda muuta sind tagasi selleks, kes olid. Vahepeal kogetut ei saa kustutada. Sa oled nüüd teine inimene. See võib kõlada hirmutavalt, aga ka inspireerivalt. Valik on sinu.
Mult on küsitud, et miks ligi 2 nädalat, miks üksi ja miks sellises isolatsioonis. Siin jõuangi oma matemaatilise “teesini”. Ma võinuks korraldada oma retke ka põhimõttel 13×1. Oleks rentinud endale sooja toa, kust saanuks iga päev teha väljasõidu loodusesse. Oleksin tänu autole läbinud enam kilomeetreid ja käinud rohkemates kohtades. Kuid…siin selgubki sügavam eluline tõde: sisemist eemalolekut ei saa mõõta kilomeetrites.
1×13 ehk üks pikk 13-päevane retk iseendaga Rootsi Lapimaal pani mu keha ja vaimu sundolukorda. Neil tuli kohaneda. Lasta lahti nendest käitumismustritest, mis neid argipäevas olid toitnud. Seal metsikuses aitab hakkama saada hoopis teistsugune meeleseisund. Hoopis teistmoodi mõtlemine. Esimesed 3-4 päeva oli transformatsioon – see, kuidas olin maailmaga ühenduses, muutus. Uutmoodi ühendus tähendab uutmoodi vaadet maailmale ja iseendale.
Päevadest said pikad dialoogid keha, hinge ja vaimu vahel. Mõnikord vajas keha hellust ja järeleaitamist, teinekord oli vaim väsinud. Tugev kontakt iseendaga oli hakkamasaamise eeldus. Aga mitte ainult…Isegi kui mu sisemine trio (keha, vaim ja hing) oli end ühele sagedusele saanud, tuli ka ümbritseva maastikuga harmoonias tantsida.
Hommikuti sõin telgi ees putru ja vaatasin tõusvast päikesest helkivaid mäetippe. “Kaugele mind täna lubate?” Mõnel päeval liikusin nii eredal lumel, et suutsin vaevu maastikku lugeda, sellest aru saada. Kust algab tõus, kust langus. Kus peidavad end varisemisohtliku lumega täitunud jõesängid… Kuskil kuklas ma aina rääkisin maastikuga ja püüdsin temast aru saada.
Oli päevi, mil ma ei mäleta, et oleksin midagi mõelnud. Kindlas rütmis sahisevad suusad ja hingamine oli ainus pidepunkt, mille külge mu aju klammerduda oskas. Vahel harva tajusin kummalist ärevust. Oleksin end nagu sellesse suurde maailma ära kaotanud. Unustanud ära oma identiteedi. On väljend, et inimene on ennast täis. Kuid seal olin vist ennast tühi ja see mõjus kohati ehmatavalt. Hakkad kahtlema, et kas see kõik on päris. Kas sina oled päris?
Kui pole kedagi, kes sinu olemasolu tunnistaks, oled sa siis üldse olemas?
See oli totaalne väljalülitus maailmast, kus loodusega seotud sõnu kasutatakse keeles aina vähem ja sõna “mina” aina enam. Mina, mina, mina.
Seal eemal olles toimub tervendav madaldumine. Sa laskud sinna, kus on sinu tegelik koht – väike inimene suure looduse keskel. Sinust saab alandlik vaatleja. Kerkib rõõm ainuüksi elus olemisest. Ja tundub eriline ülbus põrutada kannaga vastu maad ja kuulutada maailmale oma õigusi ja nõudmisi.
Minu soovitus sulle: võta endale rohkem aega. Kui pole kuskilt võtta, mängi aeg-ajalt ümber see aeg, mis sul on. Näiteks: kui oled harjunud käima nädalas 3x1h looduses, mine mõnikord hoopis 3 tunniks. Veel parem, mine päevaks. Mängi erinevate intensiivsustega. Mina teen aastas vähemalt ühe “palverännaku”, kus lülitan end maksimaalselt muust maailmast välja ja need on olnud elumuutvad kogemused.
Jäta see meelde: eemalolekut ei tasu mõõta kilomeetrites, vaid sisemistes muutustes. Selleks pole vaja kuskile kaugele reisida (aga võib!).
Vihje: Eesti radadeta metsades-rabades hulkudes kohtan palju harvem inimesi kui kohtasin Sareki rahvuspargis.