Ameerika mütoloog Joseph Campbell’ilt ilmus möödunud sajandi keskpaigas teos “Tuhandenäoline kangelane”, kus autor käsitles üksikasjalikult mõistet, mida nimetas monomüüdiks või ka kangelase teekonnaks. Campbell oli uurinud erinevate rahvaste müüte üle terve maailma ja märganud, et olgu tegemist aborigeenide, saamide või indiaanlaste kangelaslugudega, järgivad need väga kindlat struktuuri. Tõenäoliselt ei ole järgnev sündmustik lugejale kuigi võõras: kangelane rändab igapäevasest maailmast üleloomulike imede piirkonda. Seal kohtutakse uskumatute jõududega ning võidetakse otsustav võit. Kangelane naaseb oma salapäraselt seikluselt võimega kaasinimestele kasu tuua. Miks see meile tuttav on? Esiteks ei ole see struktuur kuskile mineviku hõlma vajunud, vaid elab edasi kultuslugudes nagu Harry Potter, Matrix, Sõrmuste isand jt. Näib, et tegelikult elame me inimesena ka ise igapäevaselt läbi omamoodi kangelaslugusid ja just seetõttu suudame nende kultuslugudega tugevalt samastuda.
Nagu eelnevalt mainitud, algab kangelase teekond kutsega rännakule. Peategelane elab rutiinses argipäevas kui äkki ilmub kuskilt teispoolsusest keegi või miski, mis esitab talle väljakutse. Kui kangelane sellest keeldub, saadab teda igavene needus. Kutsele vastates liigub ta järgmisesse faasi, mis on täis väljakutseid ja katsumusi. Algab loo keskne tegevustik.
Mul on varasemalt mainimata jäänud fakt, et tegelikult esitasid Agusalu kriivad ja sood mulle selle väljakutse juba mõni aeg tagasi. Ma ei jõudnud oma retkeni päris juhuslikult. Kuskil suve algul läksin sõber Antsuga Alutaguse rahvusparki filmima ja nägin siis esimest korda elus kriivat. Minusugune rabahull oli sellest kohe vaimustuses ja mõistsin hetkega, et pean naasma. Järgnes suvi, mis on minu jaoks intensiivne tööperiood ja aega iseendale sisuliselt ei eksisteerigi. Olengi mõttes kujutlenud, et suvel muutun ma justkui käsnaks, mis kogub inimeste mõtteid ja lugusid loodusest. Sügiseks saab see käsn viimse piirini küllastunud ja just siis tekib mulle ka see kaua igatsetud hingetõmbehetk. Tunnen, et ma pean minema eemale. Sel aastal lükkasin seda teatavat vaakumit ehk isegi liiga pikalt edasi. Loovus hakkas kaduma ja olin võimetu nägema suurt pilti – kes ma olen ja kuhu liigun? Kõige selle taustal torkis mind kuskil sügaval sees ikka see salapärane Agusalu piirkond ja avastasin end õhtuti mööda Google Maps’i rakendust liuglemas ja fantaseerimas, kuidas üle soo ühelt kriivalt teisele rändan. Võib öelda, et peategelane tajus eesseisvat needust, kui ta peaks keelduma kriivade kutsest rännakule.
Leidsin endale kalendrist sobivad päevad, kuhu ma kellegi teise plaanil trügida ei lasknud. Alles siis, kui väga teadlikult oma aega kaitsma hakkad, tajud, kui kerge on elada teiste elu läbi selle, et lähed teiste ettepanekute ja plaanidega kaasa. Seda tulebki teha, aga jäta teekonnavalik ikka endale.
Sealt järgmine mõttekoht oli varustus. Kuna ilmad olid sügise mõttes üsna soojad, siis selle võrra oli riietusega kergem. Mul on veekindlast riietusest jahiriided ja lisaks õhuke soe pesu ja üks fliis, mis jahedama ilmaga läheb veekindla jope alla. Igaks juhuks võtsin kaasa palju varusokke ja ühe soojema pesu. Eriti tänulik olen endale otsuse eest osta endale enne retke uued matkasaapad. Viimastel aastatel pole ükski saapapaar üle aasta minu käikudele vastu pidanud. Mul ei ole ühelegi tootjale ka etteheiteid, sest kannan neid 4-5x nädalas ja enamasti soistel aladel. See tähendab, et jalatsid on tihti märjad. Läinuks ma vanade saabastega, olnuks mu jalad esimesel samul soosse juba vett täis. Uute saabaste puhul vaatasin, et tegemist oleks Gore-Tex saabastega ja lisaks oli minu jaoks oluline saabaste kõrgus. Sageli on vesi üle pahkluu ja madalad matkasaapad ei aita mind kuidagi. Proovisin terve rea saapaid läbi ning liisk langes lõpuks Zamberlan’i jahisaabastele, mis olid justkui minu jalakuju jaoks loodud. Etteruttavalt võin öelda, et kolm päeva vees sumpamist jättis mulle kõigest hoolimata kuivad sokid. Ei saaks rohkem rahul ollagi!
Toit. Söögikraamiga olin arvestanud, et kõige olulisem kriteerium on kaal ja toiteväärtus. Ehk teisisõnu tahtsin saada võimalikult kerget toitu, mis samas oleks võimalikult päris. Ega sellisel juhul palju valikuid pole ja ostsin endale kaks Tactical Foodpack’i kahepäevast pakki. Tegemist on Eestis toodetud külmkuivatatud toiduga, mis suunatud eelkõige militaarvaldkonnale. Valad kuuma vee peale ja saad endale üllatavalt hea toidu, pärast mida ei taha kiirnuudlite poole enam kunagi vaadata. 12 toidukorda kaalus kokku ca 1,8kg.
Kõige enam võttis kaalu loomulikult fotoaparaat koos statiiviga. Kuigi mu peast käis läbi ka mõte kogu tehnika koju jätta, siis ei suutnud ma end selles lõplikult veenda. Otsustasin, et videosid ei tee, sest see hoiaks mind kuidagi madalamal sagedusel. Tajusin, et kui peaksin pidevalt videos seletama, siis jääks tähelepanuta kõik see, mis mu sees ja ka ümberringi toimub. Mõned fotod retke jooksul olid kuidagi enam õigustatud. Pealegi lasi pildistamine mul vaikida ja ülejäänuga seeläbi rohkem ühte sulanduda.
Kotti ja koti külge mahtusid veel rippvoodi, magamiskott, vihmakate, hambapasta ja -hari, söögitarvikud, märkmik, pliiats ja Diane Ackermann’i raamat “Meelte lugu”.
Taskusse pistsin veel kompassi ja tulepulga. Veel lasin endale kaasa teha mõned väljavõtted Google Maps’ist, et mul oleks olemas satelliitfoto piirkonnast, kus ma liigun. Seesama väljatrükk oligi mu parim abiline navigeerimisel. Kompassi võtsin taskust välja vist ainult kaks korda nende päevade jooksul.
Saabumine
Asusin teisipäeva hommikul teele. Vastupidiselt eelnevatele nädalatele saatis minu hommikust autosõitu ere hommikupäike. Ideaalne päev sööstmaks otse tundmatusse. Päris sirgjooneliselt ma karude kuningriiki ei jõudnud. Nimelt võtsin hommikul Tallinnast peale kaks briti turisti ja käisime nendega räätsadel Kõnnu Suursood avastamas ja tegime lähedalasuval lõkkekohal süüa. Hiljem viisin nad Tallinasse tagasi ja alles siis võtsin lõpliku suuna idasse. Nagu arvatab võib, võttis mind RMK Agusalu lõkkeplatsil vastu täielik pimedus. Unistused õhtusest lõkkest purunesid minutitega, sest küttepuid seal polnud. Tundus, et neid polegi seal väga pikka aega olnud. Tõenäoliselt on RMK oma ressursid suunanud populaarsemate lõkkekohtade varustamiseks ja kaugemad punktid jäävad tähelepanuta.
Panin oma rippvoodi üles ja pugesin magamiskotti. Saabus püha hetk lülitada oma telefon välja. Haarasin oma märkmiku ning hakkasin pealambi valgel kirja panema mõtteid, mis parajasti pähe ilmusid. Kõigepealt hakkasin mängima miksiga ehk esitasin iseendale küsimusi ja küsisin pidevalt täpsustust, et miks ma oma küsimustele just nii vastan nagu ma vastan.
Miks ma tulin? Et saada iseendaga paremat kontakti. Miks? Pideva rabelemise käigus kaotan justkui pulsi – ma ei suuda selgelt tunnetada, mida ma päriselt tahan. Miks? Mulle tundub, et mõlemat korraga ei saa teha. Sihipärase ja otsusekindla tegutsemise ajal ei saa ümbritsevat maailma seedida ega mõtestada lahti enda kohta selles maailmas. Aeg iseendale on nagu teekonnal asuv tankla – ühe tankimisega ei vea välja kui teekond on pikk. Seda tuleb järjepidevalt teha. Miks ma seda siis teinud pole (võtnud iseendale aega)? Küllap kimbutab mind hirm, et inimeste jaoks mitte olemas olles kaob neil huvi minu käikudega ühineda. Miks ma seda kardan? Matkale minek on enamasti emotsionaalne ja ilmast tingitud otsus. Kui mind õigel hetkel olemas pole, siis jään kõrvale ja leitakse teine alternatiiv. See ei ole nagu poes või juuksuris käik.
Mis on minu lemmikosa matkadest ja kui palju ma just sellega tegelen? Mulle meeldib kui tekib dialoog. Inimesed jõuavad oma mõtetega kas uude kohta või kirgastub mõni varasem taipamine, mis vahepeal ununenud. Inimestel tekib inspiratsioon oma elukorralduses või ellusuhtumises midagi muuta. Tekib vastastikune jagamine ja igaüks saab midagi. Kui palju ma sellises olukorras olen? Vaid murdosa kogu tegevusest. Suur osa kulub ettevalmistustele ja hilisemale varustuse hooldusele. Selline eriline kollektiivne seisund kujuneb vaid teatud matkadel ja ilmselt ta nii peabki olema. Muidu poleks see niivõrd eriline. Aga mõtteruumi jagub mul siin kuhjaga. Mida mina saaksin teha, et rohkemad matkad sellistesse vaimsetesse ruumidesse jõuaksid?
Küsimus mulle endale homseks päevaks: mida tahan tegelikult inimestele pakkuda?
Need on read minu märkmikust. Pärast nende kirjapanemist otsustasin vaadata rippvoodi katet, kuni mu silmad alistuvad ning lasevad mu ööle. Ootasin pikalt, kuni äkitselt võtsid mind vastu unenäod huntidega. Ma ei mäleta, mida täpselt seal korda saatsin, kuid miskipärast kirgastus just hunt väga selgelt kogu ülejäänud olustikust.
Järgmisel hommikul ärkasin uimasena ja see kajastus kohe ka minu tegevuses. Pakkisin asju vist 2-3x kokku ja siis uuesti lahti, sest pidevalt oli midagi kuskile ära kadunud. Sisetunne ütles, et minema sain sealt lõkkeplatsilt üsna hilja. See tekitas minus tuntavat pinget, kuid iga samm, mis autost eemale astusin, muutis mu hinge kergemaks. Tegelik seiklus algas alles nüüd.
Mis te arvate, mis sai sellest küsimusest, mille olin endale selleks päevaks esitanud? Mitte kui midagi. Asustusest eemaldudes lendasid kõik ratsionaalsed mõtted kuhugi prügikasti ja tundsin, et kuigi füüsiliselt on raske, läheb mu sees aina kergemaks. Pikkade analüüside ja argumentatsioonide asemel said volitused meeled ja intuitsioon. Kangelane oli vastanud väljakutsele ja astunud üle transformatiivse faasi lävepaku selles Agusalu monomüüdis. Seiklus oli alanud ja tagasitee puudus.
Jätkub…
PS! Kui minu tegevused tunduvad Sulle põnevad, olen tänulik, kui hoiad minu tegemistel silma peal Instagramis @metaloodus või Facebooki samanimelisel lehel.
Aitäh!