On jälle käes see aeg aastas, mil sajad, kui mitte tuhanded, kuutõbised varahommikusel rannikul imelikke heiteid tegemas käivad. Üksikud, imelikes pükstes mehed. Napisõnalised ka. Võibolla käibki kuuloomise lõpufaasiga käsikäes!?
Ei ole ka mina ses osas erand. Mälestus soolasest mere lõhna – sügiskõdu segust oli juba pikemat aega kinnisideeks kasvamas. Bioloogiline kell? Meenub eksperiment koeraga, kes teadis täpselt mis kell peremehe saabumiseks end valmis seada. Nimelt oli lõhn tema jaoks nagu liivakell, mis tiksus järjest tühjemaks. Kui kodust lahkunud peremehe lõhna tugevus oli konkreetsele tasemele langenud, oligi aeg end ukse ette valmis seada. Vaevalt see ühel forellikütil oluliselt teistmoodi on. Sügis on käes, tuleb minna!
Ühel laupäeva hommikul sai siis oma kutsika vaimustus välja elatud – kuuest üles ja enne kella üheksat juba kõhuni meres. Ikka neidsamu heiteid tegemas.
Olgu selle ärkamisega kuidas on, aga pole eksisteerinud kordagi, kus see poleks end õigustanud. Sügisene männimets segatuna üksikute kolletunud lehtpuudega, mille rüüst valdav osa on juba maha pudenenud. Kogu lõhnade bukett on muljetavaldav – niiskusega võimenduvale männilõhnale kannab eemalt lisa soolane ja külm mereõhk, milles on tunda rannikule uhutud adru iseloomulikku hõngu. Õrn, lausa hüpnotiseeriv laineloks on justkui juba liig sellele lõhnadest laetud olustikule.
Liikusin läbi metsa kivisele rannajoonele, kus avanes küllaltki võõras vaatepilt – madal veetase oli kuivale toonud märkimisväärse osa sellest pinnast, kus muidu rõõmsalt oma lanti leotan. Niisiis võib öelda, et sel korral sain näha nägematut.
Kalastamine aitab hästi tajuda tähelepanuvõimet kui piiratud ressurssi. Esimene tunnike reageerid valdavalt üle – iga nõks või landi kinnijäämine vallandab tugeva ärevuse laengu. Piisavalt kaua selliseid valereaktsioone läbi elades hakkab mõistus justkui taipama, et energialeke on põhjendamatult suur sellise olukorra valguses. Lülitub sisse teatav kulgemise funktsioon. Spinningu käsitlemine hajub kusagile mõttetegevuse tagatuppa ja automatiseerub. Mõttekäik kaotab igasugused raamid ja korrapärasuse. Mured, rõõmud, loodusvaated ja tähelepanekud elust sulavad kokku kaoseks.
Veel mõni tund ja peast on saanud anum, milles ümbritseva keskkonnaga võrdsustunud sisu. Kaob ära igapäevaste pisimurede peegeldus ja jääb ainult tunnetus. Mingisugune sild sisemiste soovide ja mõistuse vahel – hakkad taipama, et mingid vastused on tegelikult ammu juba teada. Nimetagem seda mitteverbaalseks tundmuseks. Tekib mingi ausus iseenda vastu.
Naljatledes võiks öelda, et tõde tuleb ümisedes, sest mingil veidral kombel paneb see merekohin ühel hetkel vähemalt mõttes, kui mitte füüsiliselt ümisema. Kas see nüüd on mingitele looduse vibratsioonidele kaasa loomine või mitte, seda ma ei oska kuidagi öelda. Igaljuhul aktsepteerid ühel hetkel justkui tõelist ennast – jah, sellised on mu soovid ja nii ma tahan eksisteerida. Kahtlustan, et igal inimesel võtab sellise staadiumi saavutamine erinevalt aega. Mõni tuleks ehk nädalaks metsa saata, et asja saaks! J
Olen juba saavutamas universumi heakskiitu kui äkki märkan kõrval vette sammuvat kaassõltlast. Ja järgmine tunnike möödub üdini inimlikult. Jälgin teda, et kas äkki näkkab!? No ei näkka ühti!
Vahetan asukohta ja ronin mööda kivist maasäärt niikaugele kui kannatab. Veetase on ebaharilikult madal. Ligi 50 cm alla normi ja seda tunnistavad üksmeelselt ka kõik kivid oma markeeringutega. Ei peagi kaua lanti ujutama kui äkitselt on keegi õige näljane teiselpool tamiili.
Noore iheruse ehk meriforelli tunneb juba käitumisest ära. Enamasti kujuneb vastupanust üks tiheda intervalliga siplemine, kuni aur lõpuks väljas on. Mitte kõige optimaalsem energiakasutus on vist ühine omadus liikideülesel noorusel?
Vabastan kala ja suundun veel sügavamasse. Hetkeks kaotan suuremad kivid jalge alt ja ehmatan, et kas nüüd jooksevad püksid triiki vett täis. Õnneks pääsen. Kuid selline apluse kasv millimeetritena näib jällegi üdini inimlik omadus olevat. Mingisugust fikseeritud reaalsust ju tegelikult ei eksisteeri. Iga julgustükiga muudame seda enda jaoks ja nii võime ühel hetkel koguni täiesti uueks inimeseks saada ning oma suurimad hirmud seljatada.
Kuna kala sai nähtud, siis käskis mõistus paigal püsida. Tuli üks, tuleb teine veel! Kuigi alati ei lähe nii, siis on tervislikum ja ilmselt ka tulemuslikum elada sellises optimismi vaimus ka igapäeva elus.
Ühel hetkel lõikas skepsise õhuke tera siiski mu optimismilõnga. Pakkisin asjad ja seadsin sammud auto poole. Ka nälg teeb oma töö maailma tajumisel ja heidab tumedaid toone meie perspektiividele. Vahel on tõesti viga nii lihtne parandada: söö kõht täis, tee pai, puhka.
Perspektiividest rääkides on huvitav on see, et inimestena saame neid enda jaoks muuta ja teisiti lahti seletada. Forellipüügil palun alati ilma, et see hall ja sombune oleks. Päike teeb olemise kohe kuidagi ärevaks ja murelikuks. See on alati kuidagi hea meenutus, et sisuliselt võime nii halbadel kui headel päevadel positiivselt meelestatud olla. Me saame pooli valida, see ongi kõige veidram meie aju ja mõtlemise juures. On ikka õnnistus olla inimene kui me selle masinavärgi juhendi ainult võimalikult kiirelt endale selgeks oskaksime teha. Aga õppimine on ka väärtus omaette!
