Viimane periood on pakkunud kontrastina pilvisele sügis-talvele erakordselt lahkelt päikesepaistet. Kui varasemalt on sellega kaasnenud suuremad miinuskraadid ja krõbe tuul, siis laupäeval ja tänasel sõbrapäeval oli ka temperatuur kevadiselt leebem.
Minu jaoks oli tänane käesoleva aasta esimene päev, mil tõesti õhukoostises midagi värsket ja tärkavat peegeldus. Need on sellised hetked, kus sõnavarast jääb reeglina väheks, kuid alateadvuses lööb lõkkele siiras rõõm. Kohe täiesti seletamatu kogu keha haarav heameel.
Et argipäevased toimetused võtsid täna oma osa, siis peegeldan siinkohal meelsasti laupäevast uitamist. Sest looduses viibimine eeldab alati teatavat süvenemist ja sisse elamist. Seda muidugi juhul kui on soov sealt ka teatavat emotsionaalset ja mõttelist sisendit enda jaoks leida.
Tänase sõbrapäeva valguses on igati asjakohane rääkida ühe mehise seltskonna kalaretkest Matsalu lahe roostike vahele. Nagu varem mainisin, kostitas ilmataat meid eriliselt päikeselise ilmaga. Lumistel väljadel ja jäisel jõel liikumine oli silmadele isegi kurnavam kui jalgadele. Olles ise fotograaf-jäädvustaja rollis, pakkusid sellised heledatoonilised maastikud mulle mõnusat vaheldust. Olen ju viimased käigud teinud kesköistesse rabadesse ja heinamaadele.
Julgen öelda, et niivõrd erinev keskkond tungib läbi pupillide kuskile sügavamale ja jätab hoopis teistsuguse jälje inimese tajudele, mõtlemisele ja psühholoogiale. Sellisel säraval keskpäeval on mõtted hoopis pealiskaudsemad ja seda heas mõttes. Valdab tänulikkuse tunne ja lihtne rõõm väikestest asjadest. Mis saakski ühele kütt-korilasele suuremat heameelt valmistada kui halli ja sünge talve taandumine ja eesseisev looduse tuhasttõus. Kuuvalgetel maastikel haaravad rohkem sügavad ja eksistentsiaalsed mõtted, instinktid muutuvad eriliselt intensiivseks. Tundub, nagu hingaksid sõna otseses mõttes ümbritsevat maastikku endale gaasilisel kujul sisse.
Aga seal Matsalus – pildistasid kõike heinakõrtest kuni kaasseiklejatest kalastajateni välja. Mõni hetk roomasid kõhuli jääl ja püüdsid sealt midagi põnevat leida ning siis keerasid jälle selili ja unustasid hetkeks igasuguse mõtlemise. Lihtsalt lebasid pea fotokotil ja nautisid päikese sooja embust.
Tõenäoliselt me ei mõtle sellele kuigi palju, aga iga keskkond – nii looduskeskkond kui sotsiaalne keskkond – on segu nii juhuslikest kui väga hoolikalt valitud “maitseainetest.” Mis mulle minu looduskäikude puhul eriliselt meeldib, on see, et aja jooksul hakkab tekkima teatav tunnetus. Enne teele asumist kujutan juba ligikaudselt ette, milliseid tundmusi konkreetse paiga ja sellele päevale juhtuva ilma “duett” minus tekitab.
Eesti looduse fännina olen tänulik, et tänu neljale aastaajale saan osaks sedavõrd laiale emotsioonide spektrile. Kuigi suur osa meist unistab soojast ja pilvitust kliimast, siis arvan, et sellega läheks kaduma ka teatav eestlaslik mõttesügavus ja salapära. See on justkui sama, mis soovida kaotada telerist tumedamad toonid koos kontrastiga. Midagi jääb puudu.
Tol päeval kalastavaid sõpru pildistades käis peast läbi mõte, peegeldame toiduahela ühe lülina täpselt samamoodi ümbritsevat keskkonda. Et oled see, mida sööd. Et kui kalaõnne on ja saak söögilauale jõuab, siis saab see ka füüsiliselt osaks meist. Ja kui suudame inimestena keskkonda tervena hoida, siis saame sealt ka eluterveid loodussaaduseid. Ja seeläbi püsime ise elujõulistena.
Ja see pole lihtsalt kujundlik võrdlus. Erinevatest kohtadest püütud samaliigilistel kalade lihal võib olla väga erinev välimus. Täpselt sama on taimede ja nende viljadega. Ka loomadega pole teine lugu – meenub fakt Ameerikast, kus teatud mägistes piirkondades ja kindlal ajal kütitud karude rasv on lillaka varjundiga ning nende lihal tuntav mustika maitse.
Ma usun, et asjalood ei ole kuidagi teisiti ka sotsiaalses keskkonnas. Et tarbitav info ja meie suhete kvaliteet peegeldub väga hästi meie isiksuses ja intelligentsuses. Ja seda kõike on võimalik meil muuta. Juba homsest võime oma “sotsiaalseid mustikaid” sööma hakata ja piisava aja jooksul jätavad need meisse selge jälje. Olgu nendeks mustikateks uued raamatud, uued sõprussuhted või midagi kolmandat.
Ja sellistes muutuste mõtetes seadsime päikeseloojangul sammud kalda suunas. Mitu kilomeetrit mööda Kasari jõe jääd. Mõelda vaid – juba 1-2 kuu jooksul puruneb Kasari ja selle lisajõgede jää kui maastike ajutiselt lupjunud veresooned ja vallandab suurvee, mille saatel rändlindude tohutud parved pühitsevad sisse saabuva kevade.
