Juhtusin täna kuulama üht saadet (täpsemalt podcast`i) nähtamatutest jõududest, mis kujundavad meie elusid. Et see lisas minu sisemistele aimdustele ka teaduslikke ja isegi elulisi näiteid, siis jäid need mõttekillud mind siiani painama. Ja kõik sellised kummitusmõtted kirjutan hea meelega siin “oma märkmikus” lahti. Minu mõttekäik võib olla hüplik (on siiski öine aeg!), kuid püüan lõpuks selle massi ühte hoomatavasse “purki” mahutada.
Psühholoogia professor Robert Rosenthal tegi kord katse, et uurida kuivõrd mõjutab rottide saavutusvõimet kellegi välise suhtumine neisse. Selleks hankis ta suvalise valimi rotte ja jaotas need kahe grupi inimeste vahel. Ühele grupile anti teada, et tegemist on erakordselt rumalate rottidega ja teisele grupile hoopis vastupidiselt – nende kätte oli usaldatud väga andekad loomad. Viidi läbi võistlus, kus rotid pidid inimeste juhendamisel/abistamisel läbima teatud raja. Kuigi loomad inimkeelt ei mõista, on kehakeel universaalne. Inimeste suhtumine närilistesse väljendus suuresti läbi puudutuste ja nagu arvata võib, käituti andekamate rottidega hoopis hoolivamalt. Kuigi see tundub esmapilgul absurdne, oli tulemustes märkimisväärne vahe. Andekamaks nimetatud närilised olid oluliselt paremad oma sooritustes.
Tuleme inimeste maailma, kuid jätkame näriliste analoogiaga. Daniel Kish on mees, kes silmavähi tõttu kaotas juba varajases nooruses mõlemad silmad ja koos sellega nägemisvõime. Erinevalt kõigist teistest keeldus see laps pimedaks jäämast. Sõltumata piiratud maailmatajust oli tal vaja ronida riiulite otsa ja kombata kõikvõimalikke ebaturvalisi keskkondi. Seejuures hakkas temaga kaasas käima äratuntav keelega klõpsutamine, mille pärast teda koolis ja mujal korrale üritati kutsuda. Ent sellest kõigest polnud vähimatki kasu. Daniel tegi nii nagu ise õigeks pidas, ega allunud välismaailma normidele või hinnangutele. Eriliselt suur roll selles kõiges oli Danieli ema suhtumisel temasse. Nimelt taipas lapsevanem pea kohe alguses, et pimedaks jäänud lapse tegevust tuleb igati julgustada ja uskuda, et nende kummaliste eneseotsingute taga on miskit enamat peidus. Tänaseks on Daniel Kishist saanud pime mees, kes suudab käia mägedes matkamas, sõita jalgrattaga ja teha palju muudki, milleks iga nägijast inimene võimeline on.
Kuidas? Daniel kasutab sedasama keelega klõpsutamist selleks, et tajuda läbi heli tagasipeegeldumise objektide olemasolu ja kaugust ümbritsevas ruumis. Muide, nahkhiired teevad sedasama – kasutavad kajalokatsiooni, et tuvastada füüsilisi objekte enda ümber. Nahkhiirmees ise leiab, et tema olemuses ei ole midagi erakordset. Tegemist on kõigest järjepideva harjutamisega, milleks oleks võimeline igaüks. Probleemiks on hoopiski ülejäänud maailma suhtumine pimedatesse kui abitutesse ja saamatutesse inimestesse. Selline olukord tekitab puudega inimeste ümber psühholoogilised trellid, mis oma olemuselt on kohati isegi läbipääsmatumad kui füüsilised metalltarad.
Idee ruumi tajumisest läbi helide ei tundu mulle kui looduses uitajale kuidagi võõras. Otse vastupidi. Leian, et mingisuguseid algeid Daneli Kish`i metoodikast olen isegi alateadlikult kasutanud. Piisava tunnetusliku kogemuse põhjal saab tõepoolest kinnisilmi öelda, et kas oled parasjagu mändidest ümbritsetuna pohlametsas või hoopiski mõnes soises kaasikus. Igal maastikul on oma kõla. Igal ruumil on oma kõla.
Mul on tunne, et see piiratud teovõimega inimeste psühholoogiline aheldamine on vaid üks silmaga nähtav ja selgelt tajutav nähtus, mis tegelikult laieneb meie kõigi unistustele ja soovidele. Palju säravaid ja häid ideid ei näe tegelikult eales päevavalgust, sest mõni inimene laitis selle kunagi maha või tundus see tol hetkel ühiskonna jaoks “võõras.” Mu oma teooria ütleb, et kõige haavatavamad on need ideed meie peas, mis ei ole veel konkreetset kuju võtnud. Selliste mõtete puhul pannakse igapäevaselt toime genotsiide. Kusjuures toimepanija ei pruugi teel töölt koju hetkekski taibata, et on hukutanud mitu lootustandvat kavatsust.
Ma ei usu, et selliseid tendentse täielikult kaotada saaks, kuid üht-teist annaks ära teha küll. Ideed muutuvad oluliselt elujõulisemaks ja vastupidavamaks siis, kui on leidnud endale füüsilise väljenduse. Valem selleks on tegutsemine ja kõigile tuntud näiteid ei pea kaugelt otsima. Beethoven, Bach ja Mozart lõid igaüks oma eluajal 600-1000 teost, maailmakuulsaid teoseid saab igaühe puhul loetleda parema või vasaku käe sõrmedel. Mõlemat korraga kaasata oleks ehk isegi liig. Kõlab ehk paradoksaalselt, kuid loojad on kõige originaalsemad ja võimekamad siis kui neil on hästi palju halbu ideesid. Teisisõnu on oluline just väljund. Tuleb teha, tuleb luua ja mitte liigselt analüüsida. Universumil on kummaline armastus ja soosing sellise teguviisi vastu. Ometigi õpetatakse inimest juba maast madalast kaalutlema, analüüsima ja mitte õppima läbi tegevuse nagu looduses kombeks.
Näide siitsamast ja praegu. Käesolev blogi oleks suurte kahtluste ja kõhkluste puudumisel ellu kutsutud ilmselt aastaid tagasi. Kusjuures kahtlused polnud mitte võimekuses sõnu ritta seada, vaid tähendusliku sisu loomise osas. Tagantjärele vaadates tundub absurdne, et kuidas saakski hinnata ühe või teise teksti tähenduslikkust ja mõjusust kui seda pole eales avaldatudki? Mille üle need kaalutlused üldse?
Selle kõige baasilt leian ma, et kui ülejäänud loodusele oleks antud inimesega sarnane mõtlemisvõime, jääks märkimisväärne osa looduslikust produktsioonist olemata. Mõelgem kui seeme saaks pikalt juurelda, et kas kasvatada puuoksad lääne või põhja suunas. Või mis saab minust kui tärkavast puust siis, kui mõni teine puu hakkab eluks vajalikku valgust äkki varjama? Selliste tulutute mõttekäikude asemel elab loodus pigem hetkes ja reageerib jooksvalt saadud tagasisidele.
Selline suund on võetud ka käesoleva blogiga. Olen loobunud lõpututest mõttekäikudest ja keskendunud rohkem tegemisele. Kui talv oli rohkem sisemiste emotsioonide ja mõtetega mängimine, siis kevadest on saanud midagi kergemat ja rohkem tegevustele fokusseeritut. Tahan siinset jälgijat võtta läbi video kaasa oma retkedele, jagada oma avastusi ning ühtlasi jätkata ka kirjutamisega. Ma ei tea kuhu me kõige sellega välja jõuame, aga mul on selles osas hea aimdus. Seda suuresti tänu positiivsele tagasisidele, mida olen saanud täiesti võõrastelt inimestelt. Vahel ma loodan, et kunagi õnnestub suuremate kaasaelajatega ka päriselt üks retk ette võtta.
See on minu jaoks nagu valgus puuoksale, kes teab nüüd, et kuskil selles suunas võib olla see minu tõde. Olen seda korduvalt öelnud ja ütlen veel – see kõik on alles algus. Olen kui väike puu, kes sentimeetri haaval suureks tammeks soovib sirguda.
Aga üks blogi ei keerle ainult ümber selle kirjutaja. Leian, et läbi juba sellisegi tagasihoidliku alguse olen saavutanud õrna sideme Sinu kui kaaskulgejaga. Me oleme samas psühholoogilises ökosüsteemis. Ja Sinul on võimalik oma tagasisidega minu tegemisi ka suunata ja mõjutada. Minu kõrgmeimaks sooviks jääb inimeste loodusesse meelitamine ja selle läbi eneseteadlikkuse tõstmine. Kuidas seda teen, jääb suurest just Sinu otsustada.
Kas poleks mitte tore minna väikse seltskonnaga metsa ja siduda kinni oma silmad ning püüda läbi väljahõigatavate häälte navigeerida ümber puude ja takistuste? See ei tee kedagi rahaliselt jõukamaks, aga kohalolekut ja tõelist elu maitset toob keele peale küll!
Kohtume puu otsas!
