Viimastel aastatel on vaimne tervis tänuväärselt palju tähelepanu saanud. Kui ma 10 aastat tagasi ärevushäiretega maadlesin, tekkis mul veider võõrastus. Esimese reaktsioonina tundsin, et mul on mingisugune kiiks, mida ei taha teistega jagada ja valisin endasse sulgumise/teistest eemaldumise. Tagasitee leidsin suuresti läbi looduse. Üks võtmemoment oli kindlasti iseenda omaksvõtmine, mida võib nimetada ka enesearmastuseks. Lõppes iseenda lõhkumine välise staatuse nimel.
Olen nüüd rohkem kui 7 aastat viinud nii üksikisikuid kui meeskondi loodusesse ja vaimse tervise aspekt on neid kulgemisi alati saatnud. Jagamisringid-vestlused on pakkunud mulle huvitavat sissevaadet inimeste suhetesse loodusega ja suunanud mind otsima vastuseid kõlama jäänud küsimustele.
Üks suur teema on, et kuidas ikkagi mõelda loodusest kui vaimse tervise toetajast. Meil on kasvav hulk uuringuid, mis ütlevad, et looduses liikumine rahustab meie närvisüsteemi, tugevdab immuunsüsteemi ja parandab kognitiivset võimekust. Samas kohtan ikka ja jälle inimesi, kes ütlevad, et seal pole midagi rahustavat – hundid, pimedus, üksi olemine. Närvisüsteem läheb ju veel rohkem pingesse! 🙂 Ka olen puutunud kokku mõttega, et looduses on kuidagi….igav. Action`it pole ja tõesti ei viitsi kuskil kivi peal mediteerida või puid kallistada. Need on muidugi äärmused ja sinna vahele jääb suur hulk inimesi, kes tõepoolest naudivad jalutuskäike looduses. Kuid tunnistavad samas, et jõuavad sinna ajapuuduse tõttu vähem kui sooviksid.
Kui ma mõtlen oma igapäevaste emotsioonide peale (vihast rõõmuni välja) ja asetan sinna kõrvale looduse, siis on selge, et ma käin intuitiivselt metsast/rabast/mereäärest mingisugust tasakaalu või leevendust otsimas. Minu jaoks on aidanud siin suuremat selgust luua Paul Gilbert`i kolme ringi mudel (three circles model), mis on keskne osa tema kaastundel põhinevast teraapiast (Compassion Focused Therapy).
Gilbert`i mudel kirjeldab, kuidas inimese emotsioone reguleeritakse läbi kolme omavahel seotud süsteemi:
Ohusüsteemi (Threat system) eesmärk on meid kaitsta ja hoiatada. Ta otsib ja tuvastab meid ümbritsevaid ohte. Vajadusel käivitab võitle või põgene reaktsiooni. Seotud emotsioonid ja seisundid: ärevus, hirm, viha, ülemäärane tähelepanu välisele. Probleemid tekivad siis, kui jääme liiga pikaks “punasesse”. Ohusüsteemi liigaktiivsus võib viia kroonilise stressi, ärevuse ja ülierutuvuseni.
Käivitav süsteem (Drive system) motiveerib meid püüdlema eesmärkide, tunnustuse ja saavutuste poole. Seotud emotsioonid ja seisundid: erutus, nauding, ambitsioonikus ja võistluslikkus. Käivitava süsteemi liigaktiivsus võib viia töönarkomaaniani, saavutussõltuvuseni või läbipõlemiseni.
Rahustav süsteem (Soothing system) soodustab lõõgastumist, sotsiaalset suhtlust ja enesekaastunnet. Seotud emotsioonid ja seisundid: soojus, usaldus, heaolu. Rahustav süsteem on edukultusest laetud ühiskonna liikmetel sageli alaarenenud ja võib viia inimese emotsionaalse kurnatuseni.
Kõik need süsteemid on välja kujunenud meie pika evolutsiooni jooksul.
Gilbert rõhutab, et enesekaastunne (self-compassion) on võtmetegur nende süsteemide tasakaalustamiseks. Enamasti on inimestel probleemid ülereageeriva ohusüsteemi või käivitava süsteemiga, mis viib inimese kroonilise stressi või läbipõlemiseni. Rahustavat süsteemi saab õppida aktiveerima näiteks läbi mindfulnessi või tähenduslike sotsiaalsete suhtluste.
Jään vastuse võlgu, kas Gilbert ise mõtles selle mudel väljatöötamise hetkel ka looduse toetavale mõjule, kuid see seos on viimasel kümnendil aina selgemaks muutunud. Isegi kui sa ei tea ärksameelsusest/mindfulness’ist midagi, mõjub jalutuskäik mereääres või praksuva lõkke vaatamine rahustavalt.
Derby ülikooli professor Miles Richardson selle ilmestamiseks võtnud oma blogis Finding Nature Gilbert’i mudeli ja lisanud sellele peale “looduse filtri”:
On oluline mõista, et iga päeva jooksul läbime neid ringe kõikvõimalikes järjekordades. Tööl võivad olla äärmiselt pingelised ajad ja võibolla olemegi suurema osa oma päevadest punases. Kas me võtame enda füüsilise ja vaimse tervise eest sellistes olukordades ka vastutuse? Mulle tundub, et me sageli isegi ei oskagi aru saada, kus me omadega vaimselt ja emotsionaalselt oleme. Minule isiklikult on see lihtne kolmeringiline mudel olnud heaks visuaaliks oma olukorra hindamisel. Kui hakkan pahuraks ja kergesti ärrituvaks muutuma, tean, et pean liikuma rohelise ringi suunas. Võtma räätsad ja minema näiteks rabasaartele hulkuma või laukasse ujuma. Iseendaga ja vaikuses.
Siia juurde haakub suurepäraselt üks hiljutiselt konverentsilt “Ettevõtlik mees” kuuldud mõte. Psühhoterapeut Kristjan Puusild kirjeldas seal, kuidas meestel puudub sageli arusaam sellest, kus pool üldse tasakaalukese on. Tehakse äärmiselt pingelist tööd ja selle asemel, et töövälisel ajal oma närvisüsteemi rahustada, keeratakse hoopis vinti juurde. Tegeletakse hobidega, mis raputavad närvisüsteemi ja annavad võimsa adrenaliinilaksu. Sellega lükatakse kogu süsteem veelgi rohkem tasakaalust välja. See ei tähenda, et need hobid oleks halvad. Neil on lihtsalt oma aeg ja koht. Otsused tuleks teha oma seisundist lähtuvalt.
Emotsioonide reguleerimine on igapäevane hügieen. Et emotsioonid tuntavalt ei haise, siis saame selle hügieeniga tegelemist palju pikemalt edasi lükata. Alles siis kui asjad on väga halvad ja töövõime täielikult kaob või jääme raskelt haigeks, hakkame äkitselt abi otsima. Tasub meeles pidada, et loodus on pigem suurepärane ennetaja kui kiire ravi raskele haigusele. Seetõttu on oluline põimida tasakaalustavaid tegevusi oma igapäevase elu sisse. Kui on võimalus lubada endale lõunapausil väike jalutuskäik pargis või terviserajal, siis tee see 20-minutiline ring täie pühendumusega. Jäta kõrvale telefon ja töömõtted. Mida parem väljalülitus, seda võimekam oled hiljem oma ülesannetega jätkama.
Jõuan lõpetuseks tagasi selle juurde kui erinevalt inimesed loodust tajuvad ja kuidas see veel kõnealuse mudeliga haakub. Esiteks tasub meeles pidada, et me oleme osa loodusest ja see, kuidas me ümbritseva maailmaga suhestume, sõltub suuresti meie kujunemisloost. Loodus on lõputult kompleksne süsteem ja mahutada seda oma peas loodud hinnangute kastidesse on tänamatu, ent seejuures muidugi üdini inimlik.
Looduskogemus võib olla nunnu ja romantiline. Enamasti ongi. Eriti siin Eestis, kus ürglooduse viimased riismed on alles meie soodes ja rabades. Võtad oma karbi maasikaid ja rätiku. Lähed Kakerdaja rappa. Liguned siidises laukavees. Või lähed lastega mõnele RMK lõkkekohale lõket tegema ja vorsti sussutama. Kahtlemata tegevused, mis liigutavad sind punasest rohelisse.
Kuid looduskogemus võib olla ka väljakutsuv, isegi ohtlik. Võime korraldada endale väga ekstreemse matka, kus tunneme korduvalt tugevat stressi ja eluohtu. Või juhtub hoopis nii, et lähme parimate kavatsustega piknikule ja kohtume pahura metsseaga (punane ring).
Mõeldes nendele kolmele ringile, võime me looduses liikudes samamoodi aktiveerida neid kõiki. Kusjuures mingis ulatuses saame ise otsustada, et mida me parasjagu vajaksime. Äkki vajame sügava rahu ja vaikuse asemele hoopis seiklust, mis kergitaks natuke adrenaliinitaset ja paneks meid pingutama?
Aastaid matkakorraldust meeskondadele on joonistanud mulle üsna aimatava mustri, mille järgi naised sooviksid pigem rahulikku matka. Et istuks ja mõtiskleks. Kuulaks vaikust ja naudiks seda rahu, mida loodusel on pakkuda. Mehed on aga kärsitumad ja tahaks pigem pingutust ja kuhugi jõuda, midagi saavutada.
Lõpuks jääbki õhku küsimus, kas pakkuda inimesele seda, mida ta tahab või seda, mida ta vajab? Ja kuidas teada, mida ta vajab? See pole küsimus ainult matkakorraldajale, vaid ka nendele inimestele endile – mida võiks see päev looduses ikkagi pakkuda? On see sportlik pingutus või võimalus võtta aeg maha ja teha läbi ühiste jagamiste nähtavamaks inimesed nende igapäevaste töörollide taga. Kes nad on ja mis on neile päriselt oluline?
Järgmises artiklis räägin detailsemalt sellest, kuidas siis ikkagi loodusega ühenduda (kui see võõras tundub).