Eksperiment: eneseotsingud talvises pööriöös

Alljärgnev lugu on algselt avaldatud innustavas ja harivas ajakirjas Edasi.org. Otsustasin selle lisada ka siia blogisse, et ka juhuslik eksleja selle kindlasti üles leiaks. Looduskogemuse temaatika on mind üha enam paeluma hakanud ja lisaks märkan, et see läheb inimestele ka laiemalt korda. See on üks selline lihtsatest asjadest elus, millest kipume kuidagi üle vaatama või enda jaoks mitte lahti mõtestama. Isiklikult olen üha teadlikumalt hakanud juurdlema selle üle, et miks ma ikkagi loodusesse lähen ja kas ma saan sealt seda, mille järele ma alateadlikult suundun. Olen mõistnud, et ma ei pruugigi suuta sellele kõigele ammendavat vastust leida, aga sellest pole midagi! Ma olen väga rõõmus, et Teie, mu matkalised, olete niipalju oma tundmusi ja mõtteid minuga jaganud. See on aidanud mul näha maailma palju avarama pilguga. Mulle meeldib mõelda, et see kõik on alles ALGUS!

Julgustasin oma detsembrikuises mõtteavalduses teadlikult looma vaikushetki oma argipäeva. Ühest küljest tundus see igati asjakohane soovitus, sest rahu ja vaikust väljendav pühadeaeg võiks sellistele ettevõtmistele anda palju tähenduslikuma kaalu.

Ometigi jäi mul endal kirjutatust midagi justkui hinge kriipima. Tundsin, nagu oleks sõnum jõulurahust keelekasutuses küll alles, kuid selle kõige realiseerimisel oleme ühiskonnana juba mõnda aega läbikukkunud.

Ahju või kamina ees istumise asemel näis inimeste aeg kuluvat pigem kaubanduskeskustes seiklemisele ja jõulupidudele. Mõtlesin, et kuhu siis see vajalik sisekaemuslik hetk meie aastakäigust jääb. Looduses on ju aasta lõpus kõik selleks justkui ette valmistatud – minimaalselt lõhnu, värve ja helisid. Meid on jäetud ainult oma mõtete ja emotsioonidega.

Miskipärast kipume sellisest enesepeegeldusest loobuma ja kulgeme edasi täistuuridel. Või vähemalt üritame seda teha. Ühel detsembrikuu päeval otsustasin, et vastukaaluks ja omamoodi protesti märgiks isoleerin end sellisest maailmast. Vähemalt üheks ööks. Pakkisin oma asjad ja asusin teele, et veeta talvine pööriöö rabas iseendaga.

Õhtusöök üksinduses

Kohale jõudmiseks vali pikem tee

Raba serva jõudes riidlesin mõttes endaga, et kas tõesti oli vaja niipalju asju kaasa pakkida – magamiskott, rippvoodi, supid ja muu toidukraam, foto- ja videotehnika. Umbes kahekümnekilose seljakotiga oli räätsade jalgapanek omaette katsumus.

Mulle tundus, et korralikku päevavalgust see keskpäev ei näidanudki. Madalad hallid pilved kostitasid mind pidevate uduvihma hoogudega. Olin alles kilomeetri jagu kõndinud ja 5-6 kilomeetrit oli veel minna kui tundsin reie- ja puusalihastes signaali, et seda kõik on natuke paljuvõitu. Muidugi ei jätnud ma jonni ja jätkasin – see oli ju minu isiklik ürgretk!

Ometigi märkasin selle kõige juures üht huvitavat paradoksi. Kuigi keha andis juba märku, et tal on raske ja võiksin oma ürituse lõppenuks kuulutada, siis vaim justkui polnudki veel kohale jõudnud. Selle väljenduseks oli lõputuna näiv poolikute mõtete laviin, mis läbi mu pea vihises. Suure iseendaga rääkijana andsin neile isegi niipalju voli, et see kohati täitsa kuuldavaks sonimiseks muutus.

Nii ma siis kulgesin sel kidural ja värvitul maastikul. Koos hämardumisega tekkis mu mõttevoogu üha enam katkeid. Tundsin, et hakkan omadega kuskile jõudma – nii füüsiliselt kui vaimselt. Lisaks märkasin, et ajakulg aeglustus. Kadus pakilisus ja sund mingisuguse järgmise teema või probleemi kallale asuda. Mul oli aega süveneda igasse oma tegevusse.

Viimase valguskuma saatel seadsin rabalauka kaldale oma rippvoodi üles. Sellele järgnes õhtune borš taskulambi valgel – et näeks kus lusikas täita ja kuhu see tühjendada. Taevas oli endiselt kaetud tiheda pilvkattega ja seetõttu võisin öise pildistamise mõtted unustada. Vaatasin silmapiiril olevaid valgusreostuse laike ja mõtlesin, et järgneva 15-16-17 tunni jooksul saan selgeks kui hea kaaslane ma iseendale olen.

Kui vaikne on liiga vaikne?

Pärast õhtusööki ei tulnudki muud ideed kui heita seljast üleliigsed riided ning pugeda magamiskotti. Soe kookon suigutas mind määramata ajaks unne. Ärgates mõistsin, et kuigi pikk see uni olla ei saanud – kaks tundi kõige rohkem. Mõtlesin endamisi, et nüüd seisab ees paarteist tundi suuri mõtteid iseendaga. Täiesti segamatud mõttekäigud keset pimedat vaikust ja vaikset pimedust.

Üsna pea hakkasin tajuma, et ma pole võimeline keerukaid mõttekonstruktsioone looma. Igasugused ratsionaalsed mõttearendused jäid pigem poolikuteks. Oli hetki, mis kujunesid esialgu isegi minusuguse looduseshulkuja jaoks talumatult vaikseks. Eemal külades olid koerad võtnud nõuks vaikida, lennukeid üle ei lennanud ja tuul puudus. Vahel harva kuulsin kõrval kaanetuvat rabalaugast naksuvat.

Minu südametuksed ja õrn loomupärane pinin kõrvus sillutasid teed teatavale ärevustundele. Nagu öeldud, siis mingisugusest mõtete jõul olukorra lahendamisest ei olnud suurt abi. Rahu leidmine näis eeldavat süvasukeldumist iseendasse.

Tunnetuslikult umbes 4-5 tundi hiljem hakkasin tajuma kergendust. Ma ei tundnud pimeduse ega vaikuse näol enam survet ja mul puudus vajadus igat väliskeskkonna stiimulit enda jaoks lahti seletada, lahterdada või sellele mingisugust hinnangut anda.

Tagantjärele pean tunnistama, et see on täiesti uskumatu kui raske on lasta asjadel minna ja eksisteerida ainult “toormaterjalina”. Selle millenagi, mille peale kogu ülejäänud enesemääratlus ehitatakse. Pimedas ja ülivaikses rabas ei ole Sul nägu ega nime. Oled kõigest kogum mingisuguseid hetkekogemusi ja seejuures puudub Sul harjumuspärane pidepunkt.

Sellised hetked on valdava osa inimeste jaoks väga ebameeldivad. Vahetu kontakt oma sügavamate kihtidega tundub piisavalt hirmutav, et see igapäevase müra alla kuidagi ära peita. Ma arvan, et see on natuke nagu musta kassi peitmine pimedasse tuppa. Me ei näe teda, aga ta on seal siiski olemas ja vahepeal tõstab häält ka. Argipäevases suhtluses pritsime selle rahulolematu hääle läbi verbaalsete šifreeringute ikkagi välja.

Sellised üksildased ettevõtmised iseendaga nõuavad elementaarset vaprust, kuid tasu on aus – parem kontakt iseendaga kandub automaatselt ka kõikidesse teistesse sotsiaalsetesse suhetesse üle.

Kus mu hõim on?

Koju naasnuna on minult hiljem küsitud, et kas tunnen sellistel hetkedel ka üksildust. Sel ööl seal rabalauka ääres ei tekkinud mul hetkekski tunnet, et sooviksin lebada kuskil kodu diivanil või veel vähem teha arvuti taga tööd. Pigem tundsin, et võimalusel sooviks tsivilisatsioonist mõned mõttekaaslased enda kõrvale teleporteerida.

Hiljem leidsin oma tundmuste ilmestamiseks ja selgitamiseks ajakirjanik Sebastian Junger’i mõttekäigu, et kaasaegne maailm on edukalt suutnud tekitada olukorra, kus suur osa inimesi tunneb end ebavajalikuna.

Nimelt elasid meie eelkäijad väikestes hõimudes, kus iga abikäsi oli kogukonna efektiivse toimimise mõttes äärmiselt oluline. Hõimu liikmete vahelised suhted olid äärmiselt tugevad – koos kasvatati lapsi, koos käidi jahil. Suurt varandust ei saanud tekkida, sest kütt-korilased olid liikuvad ja asju oli niipalju kui kaasas suudeti kanda.

Kaasaegne maailm soosib aga individualismi. Tänane eluviis võimaldab meil suhelda päevläbi täiesti võõraste inimestega ning seejuures endaga ikkagi toime tulla. Majanduslikult saamegi sellega hakkama, kuid arenenud riikide statistikast karjub vastu hoopis teistsugune appihüüd. Inimene tunneb end üksikuna.

Minu arust peegeldus selles pööriöö kogemuses just seesama äratundmine – et tugevad inimsuhted ja vastutus iseenda elu ees on meisse kõigisse kodeeritud eeldused, mis peavad ühel hetkel täidetud saama. Looduskeskkonnas viibides tulevad need kuidagi iseeneslikumalt ja intuitiivsemalt. Aga siin betoonkonstruktsioonide vahel on oht langeda illusioonide lummusesse ja see võib tähendada korduvaid valeotsuseid ja läbipõlemist.

Õnneks on meil eestlastel kodumaa looduse näol olemas võimas portaalide kogum, kust saame otsida paremat kontakti iseendaga ja läbi sisekaemuslike taipamiste teha paremaid valikuid rõõmsama elu suunas. Meie hõim ootab meid!

 

Kui käesolev lugu kõnetas Sind, siis tea, et igasugused mõtteavaldused on väga teretulnud ja kirjutan Sulle kindlasti vastu. Kui soovid edaspidi infot ilmunud artiklite/postituste ja eesseisvate matkaplaanide kohta oma e-mailile, siis saad end registreerida lehekülje paremal äärel oleva vormi kaudu. 

Lisa kommentaar