Päike paistab ja tihased sädistavad metsvintidega võidu. Lahtise akna kaudu voolab tuppa energiast laetud kevadist õhku. Teen endale ühe tee (rohke meega!) ja võtan endale vabaduse käia lauale kõikvõimalikke mõtteid, mis mul tekivad vaadates käesolevat blogi ja kõike sellega seonduvat kui oma vaimusünnitist. Esiteks, et saaks iseendale kõik välja öelda ja teiseks, et anda lugejaile julgustust enda asjadega tegelemiseks. Seega ei ole alljärgev jutt mingisugune rusuv heietus, vaid hoopis julge ja kerge mõtteretk kuskile aju kuklapoolele.

aela_raba

Hakka kuskilt pihta

Metalooduse blogi initsiatiiv oli segu mõne inimese julgustusest ja minu enda isepäisusest – vot teengi endale virtuaalse päeviku, kuhu panen oma mõtted kirja. Eelkõige iseenda jaoks. Ja kui kui keegi seda veel lugeda soovib, siis ma kindlasti ei keela seda.

Ütlen ausalt, et see oli tol hetkel täiesti sihitu ja visioonitu ettevõtmine. Ma ei teadnud, millest ma kirjutama hakkan, mis on see minu narratiiv (vaata minu esimest postitust). Leidsin, et selle mõistmiseks peangi esialgu lihtsalt kirjutama ja aja jooksul vaatama, et millised mustrid minu mõtetest välja joonistuvad.

Üsna pea märkasin, et minu mõte liigub ümber looduse tõlgendamise, ümber looduse ja inimese vahelise sideme. Hiljem hakkasin märkama ka viiteid eludisainile – kuidas võiks taipamised ja kogemused integreerida argipäeva, kuidas kasutada saadavat inspiratsiooni elu parendamiseks.

Läbi sellise teadmise hakkasin teadlikumalt kujundama oma infotarbimist. Siin kehtib sama põhimõte, mis toidugagi: oled see, mida sööd. Minu kätte hakkas varasemast enam jõudma raamatuid ja artikleid, mis käsitlesidki just neid teemasid. Kõik see võimaldas mul minna oma otsingutega rohkem sügavuti.

Aja jooksul võtsin lisaks kirjapildile endale appi ka foto- ja videokaamera. Mulle endale tundub, et audiovisuaalne täiendus blogile on märkimisväärselt aidanud inimestel ka taibata, et miks ma vahel nii eufooriliselt millestki kirjutan või räägin. Keel on juhtumisi väga piiratud vahend mõne olukorra kirjeldamiseks.

Mida sellisest sünniloost arvata? Kui Sul koidab mõni idee, mida sooviksid teostada, kuid pealehakkamise tuhina kõrval laiem plaan või visioon puudub, siis…hakka pihta! Niimoodi ei ehitata riike või suurkorporatsioone, kuid midagi elustiilset ja sügavamat rõõmu võib sellisest ebamäärasusest välja kasvada küll.

Ühe asjaga tasub arvestada küll – äkitselt tekib Su ümber hulk hästi ratsionaalseid ja laialdaste äriliste teadmistega inimesi, kes nõuavad selgitusi. Kust hakkab raha tulema? Millal rikkaks saad? Kui neil endal on midagi sellist ette näidata, küsi häid küsimusi. Kui neil sellised kogemused puuduvad, siis räägi nendega parem millestki muust. 🙂

Röövikust liblikaks

Mis juhtub siis kui kirjutad endale väga meelepärastel teemadel ja jagad fotosid-videosid oma elamustest? Inimesed hakkavad märkama, et see, mida teed, läheb Sulle endale väga korda. Mulle tundub, et see võibki olla kõige olulisem asi üldse. Kui tahad oma vabast ajast midagi tegema hakata, siis olgu see midagi väga meeldivat.

Isegi võõrad inimesed tajuvad alateadlikult ära kas ja kuipalju üks või teine teema Sulle endale meeldib. Läbi sellise positiivse energia ja meeldivuse leiad suure tõenäosusega ka oma koha siin päikese all.

Kindlasti on näiteid ka vastupidisest – mõtled läbi, et mis valdkondades liigub rohkem raha ja hakkad mõtlema sealt tagasi. See on eelnevaga võrreldes pigem väga ratsionaalne ja distsiplineeritud lähenemine, mis ilmselt elustiili ettevõtmisena kuigi hästi ei toimi.

Minu teekond on olnud väga intuitiivne ja loominguline. Esimeste kohmetute matkadeni viis mind ikkagi teadmine, et vähemalt mõni inimenegi oli küsinud võimaluse kohta minuga loodust avastama minna. Kirjutamisest, pildistamisest ja üksi uitamisest oli saanud midagi enamat.

öine_rabamatk

Mille eest seisad?

Sellest hetkest kui kujuteldavasse võrrandisse lisanduvad matkaliste näol teised inimesed, omandab Sinu tegevus täiesti uued mõõtmed. Mina isiklikult mõtlesin, et miks ma inimesed ikkagi metsa või rappa toon. Kas on midagi, mida nad ilma minuta ei kogeks ei märkaks või ei julgeks teha? Kui asendaksin enda kellegi teisega, siis kas sellel kogemusel oleks nende jaoks mingit vahet?

Võtsin lähtekohaks selle, mis mul oli – isiklik kogemus ja maailmatunnetus. Mingi eriline võlu peab selles looduses kulgemises minu jaoks olema kui lapsest saadik sinna peitu olen läinud. Arvata, et see on mingisugune eriline lembus loomade ja taimede vastu, on pehmelt öeldes pealiskaudne. Küsimus on ikkagi sügavamas minapildis ja enesetunde paranemises.

Mõistsin, et loodus avardab oluliselt mu meelelist maailmataju, aitab kaasa mu loomingulisusele ja pakub võimalust väljalülituseks, et tsivilisatsiooni naastes võimekam olla. Oli selge, et minu matkade läbiv narratiiv ei saa olla faktilised teadmised floorast ja faunast.

Suunaviit näitas hoopis teises suunas: kuidas inimene maailma tajub, kuidas keskkond meie füsioloogiat ja psühholoogiat mõjutab, vaikus, helid, lõhnad, maitsed…Tundub sisuliselt nagu inimeseks olemise A ja O, kas pole?

Teeme mõned asjad veel selgeks – ma ei ole professor, kes kõigest kõike teaks. Olen kõigest uudishimulik hing, kes tegutseb kuskil teaduse ja seletamatu piirimail. Minu huvi algab isiklikest tundmustest ja ratsionaalne tõlgendus sellele tuleb alles hiljem järgi. Juhul kui mul õnnestub leida teaduslikke viiteid sellele, et miks ma just nii või naa looduskeskkonnas tunnen.

Ma ei saa mitte kunagi teadma kõike ja tõttöelda see isegi meeldib mulle. On asju, millele teadusel pole vastuseid ja on asju, millele ma pole suutnud vastuseid välja otsida. Nendes olukordades võtan endale voli lisada nende teaduslike lähtekohtade kõrvale nii isiklikke kui filosoofiliste mõtlejate teemakäsitlusi.

Seega pole tegemist mitte esoteerikaga, vaid looduskeskonna ja inimelu lahtimõtestamisega eluterve uudishimu baasil.

Ent ka sellest kõigest üksi jääb väheks. Selliste mõttekäikude taustal tuleb anda inimestele ka võimalus kontakt loodusega luua. Või vastupidi – lasta loodusel jõuda inimesteni. Selleks omakorda on vaja hetki, kus lihtsalt ollakse. Olen matkadel korduvalt märganud hetki, kus vaikus poeb inimeste hinge. Olen taotluslikult hoidnud oma suu kinni ja jälginud mängu. Kuni ühel erilisel hetkel on terve 10-liikmeline grupp hetkeks vait ja tekib mingisugune kollektiivne äratundmine.

Mingis mõttes on see kõige olulisem komponent ühe matka õnnestumisel. Seejuures on see kõige “raskemini taltsutatav” faktor. Mõnikord see sügavam kontakt tekib, mõnikord mitte. Lisaks minu enda arengule sõltub see suurest ka matkaliste seltskonnast endist.

Paratamatult on avalikel matkadel ja pisut suuremate seltskondadega seda keerulisem saavutada kui väikeste gruppidega. Henry David Thoreau ütles rohkem kui 150 aastat tagasi, et looduses liikumisel vajame teatavat üksinduse tunnet. Üksindust võrdles ta leivaga – seda saab jagada kuni 5 inimesega. Rohkemale lihtsalt ei jagu.

raba_Raplamaal

Mis paistab horisondil?

Olen nii mõnelegi inimesel öelnud, et matk ei pruugi olla ainuõige formaat oma missiooni täitmiseks. Vähemalt mitte klassikaline matk. Just seetõttu ei plaani ma oma praeguses tegevuses ülemäära kinni olla. Kui leian midagi uut, millele inimesed reageerivad positiivselt, siis läheb see ka käiku. See on lõputu katsetamine ja inimeste lugemine. Just nii mulle meeldibki. Mida voolavam, seda parem.

Üks hea näide on inimeste üha kasvav huvi ööbimisega matkade vastu. Esimesed signaalid tulid juba möödunud suvel öömatkasid tehes. Tänaseks on juba mõned sellised matkad broneeritud ja idee ootab realiseerimist (tervitused siinkohal ühele mehisele seltskonnale, kellega lähme juunis valgesse suveöösse!).

Mulle tundub, et inimesed taipavad ka ise üha rohkem seda, et selle tõelise kogemuse saamiseks peavad olema täidetud mõned konkreetsed eeldused. Vaikus ja piisavalt aega olla. Mõne ärevusest vaevatu jaoks ei pruugi üks öögi piisav olla. Mõni vajab mitut päeva isolatsiooni, et argipäevased kohustused haihtuks ja saaks täiel rõõmul olevikus tegutseda.

See sõnum ei pea levima üksnes kaugetel rabasaartel või laugaste kallastel. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale annab miljööd annab luua ka siseruumides ja viia sõnum ettevõtetesse, koolidesse ja muudesse asutustesse kohapeale. Ma ei sea endale selles osas mingisuguseid mõttelisi piiranguid. Ka ei näe ma, et peaksin ainult üksi tegutsema. Näiteks märtsis tegime Mari Tammariga kontsert-mõtiskluse “Raplamaa rabade üminad”, mis oli minu jaoks üheaegselt nii värskendav kui täiesti uus kogemus.

Antud juhul poleks ma omapead julgenud sellist “ampsu” hammustada ja sellise ettevõtmise õnnestumine toetus suuresti just Mari õlgadele. Olen hiljem kohati leidnud end mõttelt, et võibolla peaksin minema oma mõtetega ise kellegi juurde jutule. Kellegi, kellega võiks veel mingit põnevat formaati katsetada ja põimida oma mõttemaailmad kokku.

Üks suur küsimus on tuleviku valguses ka see, et kui suure osa oma elust soovin selle ettevõtmisega siduda. Nagu mõista olen andnud, siis soovin selle kõik kindlasti sulatada kokku üheks elustiililiseks tervikuks. Olen vähem kui aastaga märganud, et ma ei sooviks teha 20-30 matka kuus (äärmisel juhul juulis-augustis ainult!).

Sellel on palju põhjuseid. Esimene neist see, et sära kaob sellise intensiivsusega silmist. Olen väga teadlik sellest, et pean oma meelistegevust kaitsma argipäevaks muutumise eest. Teine tähelepanek on see, et minu inspiratsioon tuleb suurest elust enesest. Kui tegeleksin ainult matkadega, muutuks mingis mõttes mu maailm väiksemaks. Vaheldus on see, mis tagab jätkusuutliku elurõõmu minu ettevõtmise õuele.

Tunnengi üha tugevamalt, et minu kõige suuremaks väljakutseks võib saada hoopis täiendava paindliku väljundi leidmine matkade kõrvale. OIgu selleks copywriting või midagi muud.

Kompassiks on ja jääb kindlasti intuitsioon!

Jätan siinkohal mõned mõtted rääkimata ja avaldan need ehk järgmisel korral. Oli tore vahelduseks lihtsalt end tühjaks kirjutada. Aitäh!

 

Kui antud tekst tekitas Sinus mõtteid või küsimusi, mida sooviksid jagada, siis kirjuta mulle romet.vaino@gmail.com või otse Facebook’i. 

 

Romet

 

 

Categories: Isiklik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga