See siin on jõgi. Kell on umbes 3 öösel. Hoolimata maikuust on temperatuur endiselt allpool nulli. Dialoog täiskuu ja aurava jõe vahel on loonud olustiku, mis sarnaneb rohkem unenäole kui reaalsusele. Tänu kahlamispükstele saan liikuda kärestiku erinevate harude vahel ja otsida erinevaid võttekohti.
Tõden samal ajal, et minu vähene praktika öisel pildistamisel ei võimalda täit emotsiooni edasi anda, kuid mingid visuaalsed maitsed suudan lugeja nägemismeelele ja kujutlusvõimele siiski serveerida.
Juba esimesest sammust vette hakkab mind painama mingisugune äratundmine. Üks järjekordne analoogia, mis aitab enda jaoks elu paremini lahti mõtestada. Läbi tugeva voolu astudes liigun mõtteis tagasi käesoleva olukorra juurte juurde. Sest kuskilt pidi sellise tegevuse idee ju kasvama hakkama.
Mõned nädalad varem käisin loo peategelaseks oleva kärestikuga lähemalt tutvumas (mõnele tuttav video vaadatav SIIN). Lähemalt just selles mõttes, et tõmbasin veekindla varustuse selga ja otsustasin vaadata, et mida loodus eemalseisja eest nii kiivalt küll varjab. Leidsin eest 70-80 meetrit laia jõesängi, milles toimub ootamatu kukkumine. Muidu nii vaikne ja vaga Vigala jõgi ületab seal väikse paeastangu ning jaguneb hetkeks mitmeks haruks, mis enne Velise jõega kohtumist taas üheks saavad.
Inimsilmale äärmiselt põnev jõelõik, mida kahjuks fotograafil on keeruline jäädvustada. Miks? Sest maastikud on vahel nagu inimesed – hoiavad oma ilu kuidagi peidus. Või siis ei osata seda märgata. Siiski, eikusagilt tuli mõttealge jäädvustada seda voolulist kaost kuuvalgel. Silme ette visandus kujutlus sätendavast ja vahutavast veest, mis võiks öisele fotole väga erilise ilme anda.
Hakkasin tol õhtul juba kella 21 ajal pingsalt jälgima kuidas kergelt kollane kera üle metsa ja heinamaa kerkis. Möödus veel mõni tund, kuid sisetunne ütles, et endiselt pole päris õige aeg minna. Lihtsalt valgus pole õige!
Kell 00 tõmbasin varustuse selga ja liikusin jõe äärde. Esimene reaktsioon oli ühtaegu nii lummav kui ehmatav. Tundsin vette minnes kuidas õhk jõe kohal oli märgatavalt soojem ja niiskem. Jõepinnalt peegelduv valgus tekitas justkui udukardinad, mis kaugusesse roomavat ja sätendavat “madu” katsid. Hetkeks muutusin kangelaseks mõnest eeposest, kes salakavala vee kuidagi ületama peab.
Pärast esmase võõrastuse möödumist sain taas oma mõtlemise analüütilist poolt kasutada, kuid olukord pani pead vangutama. Nimelt ei talletanud kaamera valgust ligilähedaseltki selliselt kuidas olin ette kujutanud. See polnud esimene kord öösel pildistada, kuid maastiku ja valguse omavahelise suhtluse “psühholoogia” omandas tol hetkel minu jaoks hoopis keerulisema tähenduse.
Kuigi minu plaan see tore kärestik kuidagi eriti maagiliselt talletada läks vett vedama, siis olin vaimustunud oma juhuslikest avastustest sel teekonnal. Lisaks kärestikule ei käitunud Kuu kahvatu valguse käes ootuspäraselt ka tärkavad kevadtaimed. Hoopis vastupidi – need ületasid seatud lati ilma igasuguste kahtlusteta. Leppade vahelt langevad Kuu õrnaloomulised valguskiired panid värske klorofülli kuidagi eriliselt muinasjutulises toonis kumama. Poleks arvanudki, et võin üht lihtsat rohupuhmast ligi tund aega ja kümneid kordi jäädvustada.
Koos lapsemeelse vaimustusega puges mu pähe ka väike õppetund. Mul oli olnud visioon ja sellest ajendatud kavatsus, mis mind sellesse hetke tõid. Kuigi nägemus jäi realiseerimata, noppisin tee pealt kaasa midagi vaat et veel paremat. Tuli vaid avatud meelega käia ja katsetada. Kuidas osanuksingi kodus ette näha, et lihtne kevadine veetaim võiks kuuvalgel sedavõrd lummav olla.
Nüüd järgneva õhtu päikseloojangu eel arvutis jäädvustatut silmitsedes pean aga jälle kukalt kratsima. Et mõni mikroskoopiline detail minu fotodel jäi siiski fikseerimata. See ei olnud täielik realisatsioon. Keskkond andis mulle võimaluse, kuid minu ettevalmistus ei suutnud sellest maksimumi võtta.
Ma ei ole pettunud, ma olen õnnelik. Sest sain osaks intensiivsele kogemusele, mis pitserina hingele lüüakse.
Et taotlus peab olema, kuid ilma tegevuseta pole sel väärtust. Liigsed kaalutlused ja kõhklused on kui unesegane sonimine, mis piirab viljakat eneseteostust.
Tõepoolest – meil pole vaja kõike lõpuni välja mõelda, sest tegevusele saabub alati tagasiside. Ja kui end piisavalt kuulame, oskame selle põhjal ka õiged valikud teha.
Mul meenub eilsest ööst veel üks väike kalake, kes nina ülesvoolu endale hetkelist puhkekohta otsis. Murdosa sekundi jooksul süttis minus austus ja kaasaelamine. Sedavõrd väike elu niivõrd suure väljakutse ees. Võibolla oli see tingitud suure pildi või konteksti tajumisest? Miks on nii, et inimeses tekib eriline poolehoid väikese kalakese suhtes, kes oma tahte nimel selliseid väljakutseid vastu võtma peab?
Mulle tundub, et võiksime inimestena samamoodi vaadata teineteist rohkem kui rändajaid ja avastajaid. Meil kõigil on oma kärestikud, mis tuleb ületada, kuid poolehoidu ja toetust on vähe. Kui püüaksime maailma näha laiemalt, siis võibolla mõistaksime ka selgemini, et igaühel on oma lugu ja pealiskaudsete hinnangute andmine on lühinägelik.