Peegeldused Pedassaarelt – mõtteid märkamisest ja hetkes olemisest

Olen mitu nädalat hoogu võtnud, et vedada üks pikem mõttelõng siinsetele ekraani veergudele. Paradoksaalsel kombel ei ole minu silmis tegemist mitte kohustuse, vaid vajadusega. Mõtete kirjapanemisest on minu jaoks kujunenud justkui omamoodi väljahingamine. Ikka selleks, et saaksin siis jälle uusi ideid, mõtteid ja kogemusi sisse ahmida.

Ja selleks, et saaksin lõpuks oma mõttekäikudega uute verstapostideni jõuda, peangi siinkohal kogunenu kuidagi talletama.

Selja taha on jäetud mõnenädalane puhkus, mis pakkus mulle üle ootuste palju emotsioone ja ideid (videopildis vaadatav SIIN!). Vast kõige olulisem äratundmine nimetatud perioodist oli minu jaoks kulgemine täielikult oma tingimustel, oma “voos.” Lahtiütlemine kellaaegadest, teiste ootuste täitmisest ja aja mittekulutamine argipäevastele jaburustele tõi minu meeltesse midagi nii ehedat, et mind saatis töörutiini naasmisel teatav kohkumise tunne.

Võibolla oli selline positiivne ehmumine seda tugevam, et tegelikult peegeldus kogu olukorrast ammuteada tõde. Et metsavaikuses hakkavad kaduma ühiskondlikult sissetreenitud mõttemustrid ja piisavalt kaua eemal olles kerkib üha enam esile ka küsimus MIKS?

Miks ma teen seda või teist? Ja miks ma ei tee nii nagu ma päriselt tahan? Kõik need küsimused, mille igapäevaselt edasi lükkame, sest meil pole aega iseendaga tegeleda.

Argipäevase elu juures tagasi olles pean tunnistama, et olen jällegi pisut ärev. Sest tajun kui kerge on kõiki neid vabastavaid mõttekäike unustada ja lasta asjadel lihtsalt minna allavoolu. “Ahh oli küll selline tore mõte, aga praegu vajavad teised asjad tegemist ja tulen kunagi hiljem tagasi selle teema juurde.” Kuni järgmise korrani.

Loodan siiralt, et selline inimlik optimeerimismehhanism mind siia lõputusse tsüklisse ringlema ei jäta. Osaliselt tunnen, et toetuseks on mul olemas ka mõtteline ankur, mis heidetud piisavalt sügavasse hingesoppi. Väljendub see ühes varakevadises kevadõhtus Pedassaarel, mis kuidagi meelest ei kao.

Parasvöötme võlud

Mai keskpaik. Langeva päikesega seekord mitte ühte sammu käiv temperatuur annab aimu esimesest soojemast õhtust. Isegi nii soojast, et keskmise magamiskotiga võiks õnnestuda tähistava all põõnata. Hämarduva taeva saatel silmi merele suunates langen kergesse šokki – täiesti ootamatult on horisont värvunud violetseks. Metsa kohalt kumab veel õrnkollast päikese helki.

Kuivanud adrult kiirgab intensiivsemaid toone tänu kumavale horisondile. Värvide spekter on siin ääretult lai.

Kõrge pulsi ja äreva meele saatel otsin välja fototehnika, et osaliseltki kogetavat hiljem teistegagi jagada. Samaaegselt painamas algaja fotograafi mured, et kuidas üht või teist maastikku võimalikult ehedalt edasi anda.

Mida rohkem ma pildistan, seda enam tajun kui piiratud info edastamise viis foto tegelikult on. Pilt kodumaa maastikest ilma häälte ja lõhnadeta tekitab natuke sarnase emotsiooni nagu Marsi või Veenuse jäädvustuste vaatamine. Ilus foto küll, aga kui ise vahetult kogenud pole, siis ainult selleks see jääbki. Kogenum matkaja oskab ehk läbi fantaasia puuduva info ise juurde kujutada, aga päris ehtsat ja autentset taju distantsilt kindlasti ei koge.

Olen oma fotokaamera statiivile seadnud ja hakkan katsetama. Tunnen kuidas ühe-kahe tunni sisse mahtuv loojang äkitselt niivõrd hetkelise väärtuse on omandanud. Otsekui murdosasekundiline rõõm. Unustan kõik muu ja asun pildistama. Ja ma pildistan. Ja pildistan veel. Tundide kaupa, täiesti väsimatult.

Mitu tundi ja sadu fotosid hiljem teen söögipausi. Menüü on muljetavaldav: paar tükki šašlõkki ja pool pakki küpsiseid. Küpsiseid söön rannaliival, seljaga vastu liivast astangut, mis on kui sillaks liiva ja metsa vahel. Õrna veeloksumist saadab lõppematu veelindude häälitsemine. Kuskil kaugemas lahesopis tundub neid olevat sadu, kui mitte tuhandeid. Tõenäoliselt koonduvad ja koguvad end videviku eel, et enne koitu tundra poole teele asuda.

Kahmates kõikide meeltega sisse seda soolast mereõhku, jahedat liiva, linnuparvede huikeid ja õrna veeloksumist, taban end mõttelt, et hetk milles viibin, ongi ainult praegu ja täna. Rohkem seda ei tule. Jah, päike loojub endiselt. Ka homme ja ülehomme. Aga iga kord on see isemoodi. Ja palju neid silmnähtavalt meie nelja aastaaja sisse üldse mahubki?

Kahtlustan, et meie geograafilisel paiknemisel on sellise hetkelisuse osas oma roll. Korduvalt on mainitud, et meie maa on seest suurem kui väljast paistab. Tuhandeid kilomeetreid rannajoont Narva-Jõesuu liivastest randadest kivise pankrannikuni Ontikal ja Paldiskis. Lääne-Eesti ranna- ja puisniitudest Kõrvemaa rabadeni ja Alutaguse – Lõuna-Eesti metsadeni. Lõputu vaheldus, mida omakorda võimendavad parasvöötme aastaajad.

Pidevad muutused loovad kontraste ja see teeb märkamise lihtsamaks. Muutumatus keskkonnas, näiteks ekvaatoril, on selline “muutuse stiimul” inimesele väiksem. See pisut nagu filmi ja foto võrdlemine. Tajume ju ikka muutusi selgemini ja staatilises keskkonnas kipub meie mõte uitama minema. Just seetõttu olen Eestimaa metsades, rabades ja rannikul kulgemised tunnistanud omamoodi meditatsiooniks.

Mu aistingud klammerduvad järgemööda ettejuhtuvate lõhnade, häälte ja maitsete külge.

Võibolla on see hull mõte, kuid see oleks just nagu “kohaloleku köis” ja mina köiel tantsija.

Oma meelte abil säilitan fookust sel looduse poolt loodud informatsioonijadal. Kui keegi peaks mulle helistama, olen sellelt maha kukkunud – mu mõte oleks hajunud ja hing täitunud muredega, mis käesolevast hetkest küll ohutus kauguses peaks olema, kuid juurivad ikkagi mind vältavast hetkest välja. Mind poleks enam SIIN. Õnneks keegi siiski ei helista. Püsin köiel, endiselt!

Minu tähelepanu on siin!

Uued perspektiivid

Loojuvast päikesest on järel vaid kahvatusinine kuma horisondil. Jahedus ajab mind jalule ja haaran taas oma fotokaamera. Märkan puudel ja metsaalusel taimestikul midagi, mida varem ehk nii selgelt enda jaoks teadvustanud pole. Needsamad viimased valgusvihud peegelduvad ümbritsevalt keskkonnalt. Inimsilmale väljendub see poolviirastusliku kumana – et kas on ikka mingi valgus või ei ole. Kuna kaamera suudab selliseid asju jäädvustada, siis teen proovi. Täitsa olemas! Mu meeled ei ole mind petnud.

Kumavad heinarootsud. Taamal matkalised lõket tegemas.

Läbi sellise pisidetaili olen sattunud täiesti uude maailma. Terve öine mets on avastamist täis.

Ja mina ei hoia end ka tagasi, sest siin mingisugused ajalised piirangud või ühiskondlikud normid ei kehti. Ainsateks limiteerivateks faktoriteks saavad olla isiklik tahe ja loomingulisuse ammendumine.

Kolan puulatvade vahelt piiluvate tähtede saatel mööda öiseid männikuid ja püüan viimast valgust. Näen fotodelt selgelt kuidas iga minutiga valgus muutub. Iga foto on erinev. Isegi sama objekti pildistamine 10 minutit hiljem annab täiesti teistsuguse tulemuse. Vähemalt sellele, kes ise selle kõige sees on. Sean sammud oma tagasi oma aseme juurde. Teel jõuan veel mõelda, et võibolla läbi selle valgustunnetuse mõistan äkitselt ka kokkasid paremini. Nende jaoks on maitsed samasugune maailm, kus maitsete skaalad on tegija enda jaoks hoomamatult suuremad kui eemalseisja “magus-soolane” skaala.

Enam pimedamaks täna ei lähe!

Jõuan vaevu oma statiivi randa seatud magamiskoti kõrvale maha panna kui ehmatusega märkan roosakas-punast kuma mandri metsade kohalt kerkimas. Mõni hetk hiljem on selge, et tegemist Kuuga, millelt peegeldub violetsed valgust, mis päikesest veel alles jäänud. Seda tuleb meil siin Eestis ikka ette, et Päike ulatab teatepulga Kuule üle ja selline vahetus väljendub eelkõige visuaalsetes märkides.

Punane Kuu.

Haaran maast statiivi ja väsimus on hetkega unustatud. Kuigi mul puudub selliseks olukorraks sobivam teleobjektiiv, oleks minust hullumeelne jätta proovimata selliste tingimuste jäädvustamine. Mida kõrgemale Kuu kerkib, seda kollasemaks see muutub. Mul on ainult kümmekond minutit. Koos Kuu tõusuga on tunda ka üleüldist valgenemist. Lõpetan ühel hetkel oma järjekordse pildistamishoo ja märkan, et kell on 4 hommikul. Kui väike söögipaus sisse arvata, siis saan aru, et unustasin end umbes 6 tunniks pildistama.

Koidueelsed metsarajad Pedassaare männikutes.

Ronin lõpuks magamiskotti ja vaatan peakohal olevaid männilatvasid. Enne uinumist arutlen veel endamisi, et mis vägi see ikkagi on mis mind niimoodi endasse neelab. Sel pole mingit pistmist pühendumise või distsipliiniga. Lihtsalt eksisteerivad mingisugused tegevuste lõigud, mis panevad mind ereda leegiga põlema. Ühtteist hakkan läbi selliste õhtute enda kohta taipama. See, mis on minu kütus, ei põle kindlasti kõigi teiste lampides.

Aga retk on meil kõigil ühine – otsida need tegevused enda jaoks üles. Ja see kas need leitakse 20ndaks, 30ndaks, 50ndaks eluaastaks või veel hilisemaks eluperioodiks….sel ei olegi nii suurt tähtsust kui otsimisel endal.

Seekord algab koidik hoopis Kuu tõusuga.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga