Hiljuti kutsus Kuressaare Ametikool mind Saaremaale konvrentsile. Mulle pakuti võimalust rääkida teemal “Miks viia inimesed loodusesse?”. Kuna sellised mõtted kummitavad mind hommikust õhtuni ja vahel unenägudeski, siis tegin seda suurima heameelega. Tagasiteel tulin praamisõidul mõttele, et võiksin mõned punktid ka blogipostitusena välja tuua. Ikka selleks, et inimesed teadvustaks, mida me endale sellest rohekeskkonnast äralõikamisega teeme.

Kuidas loodus meid siis ikkagi aitab?

looduse_moju_inimesele

Puhkus närvisüsteemile

Aastal 1800 elas umbes 3% kogu maailma rahvastikust linnades. Aastal 1900 oli see number 14%. 2016. aastaks oli end linnades sisse seadnud 54% inimesi ja arvatakse, et aastaks 2050 on see arv 66%.

Samas oleme ligi 99% oma eksistentsist elanud metsikutel maastikel. Nagu me juba teame, ei ole meie geneetika nagu termomeeter, mis välisõhu temperatuurile kiiresti reageerib. Paarisajast aastast jääb väheks, et hakkaksime end tehismaailmas hästi tundma. Seega elame siin kaasaegses maailmas kehadega, mis on häälestatud eluks teistsuguses keskkonnas – looduses. Mõnes mõttes oleks asjakohane öelda, et oleme siin võõrkehad.

Sellisel ebakõlal on suur hulk väljendusvorme, millest kõiki me tõenäoliselt ei teagi. Kuid on selge, et arenenud ühiskondade üks suur probleem on stress ja depressioon. Selliste probleemideni võime jõuda läbi paljude põhjuste, kuid looduse vaatenurgast on üks suur probleem selles kuidas meie närvisüsteem on evolutsiooniliselt kujunenud ja millised on kaasaegse maailma väljakutsed sellele “vananenud tarkvaraga” aparaadile.

Inimesel on autonoomne närvisüsteem, mis reguleerib siseelundite talitust. See jaguneb kaheks: sümpaatiline närvisüsteem (ründa või põgene režiim) ja parasümpaatiline närvisüsteem (seedi ja puhka režiim).

Esimese ülesanne on rakenduda töösse kui satume ohuolukorda. Meie süda hakkab siis korrapäraselt, peaaegu robotlikult ja kõrgenenud sagedusega lööma. Vererõhk tõuseb. Organism koondab reserve, et otsustavalt tegutseda.

Parasümpaatiline närvisüsteem on meie loomulik olek. Süda lööb siis ebaregulaarselt, mis tähendab, et see on hästi kohanemisvõimeline. Kui oleme pikali, lööb aeglasemalt, kui liigutame, siis löögisagedus tõuseb. Vastandina sellele võiksime sümpaatilise närvisüsteemi töösse rakendumisel ebada pikali ja endiselt kogeda masinlikult pekslevat südant. Kui oleme puhka ja seedi režiimil, on meie organismi isetervenemise võime tugevaim.

Heites pilgu minevikku, siis näeme, et valdavalt ongi meie keha harjunud olema niiöelda puhkerežiimil. Kuigi me pole minevikus olnud toiduahela tipus ja üle õla vaatamine oli praktiline abinõu kiskjate eest hoidumisel, siis need ohud olid füüsilised ja lühiajalised.

Täna pole meie ümber enam mõõkhambulisi tiigreid, aga lisaks füüsilistele ohtudele on meil nüüd ka emotsionaalsed ohud. Tähtajad, ootused, rahvarohked kohad nagu liiklusummikud ja linnakeskused. Meie närvisüsteemi jaoks peitub paljus selles ohusignaal ja seetõttu võime end sageli leida kontoritoolilt või diivanilt istumas ja seejuures üldse mitte meeldiva enesetundega. Meie keha valmistub põgenema või ründama ilma, et meid valitseks füüsiline oht.

See on pikas perspektiivis aluseks kroonilise stressi kujunemisele, millest omakorda saavad alguse paljud hädad nagu:

  • Sagedane külmetus
  • selja-, kaela- ja õlavalud
  • aeglasem tervenemine
  • uneprobleemid
  • südamehaiguste riski suurenemine
  • vähi riski suurenemine

See kõik omakorda tähendab suuremat koormust tervishoiuteenustele. See on ka mõttekoht riigile.

Muuhulgas on täheldatud, et looduskeskkond reguleerib inimese vererõhku. Seejuures suudab loodus alandada vererõhku neil, kellel see muidu on kõrge ning vastupidi. Millest tuleneb selline reguleerimisvõime, on täna veel välja selgitamata.

Metsaeliksiir

Kui teadlik oled sellest, et metsa minnes hingad sa sisse immuunsüsteemi tugevdavaid aerosoole?

Taimedel on mitmeid erinevaid keeli – suheldakse nii elektriimpulsside abil läbi juurestike ja seeneniidistike kui ka keemiliste ühendite vahendusel läbi õhu. Nn “õhukeele” sõnavaraks on taimedel sellised ühendid nagu terpeenid. See on üks suur grupp keemilisi ühendeid, mis seotud taimede elutegevusega. Tänane teadus on suutnud väidetavalt dekodeerida umbes tuhatkond taime sõna ehk teisisõnu terpeeni ja nendega edasiantavat sõnumit. Terpeene võidakse kasutada kas ohusignaalide edasi andmiseks või ka teatud soodsate putukaliikide ligimeelitamiseks.

Terpeenid sisalduvad essentsõlides ja vahel võid sa olla neid isegi näinud – kuumades piirkondades või väga kuumal perioodil tekib metsade kohale omapärane vine. See on õhkupaisatud kiht terpeene, mis kaitseb puid kahjuliku päikesekiirguse eest.

Kuidas puutuvad need terpeenid inimese elusse?

Kui sa metsas liigud, hingad sa sisse erinevaid bioaktiivseid aineid. Sa omastad neid läbi naha ja eelkõige läbi kopsude. Puud paiskavad neid õhku läbi okaste, lehtede, aga ka puukoore. Üks osa neist terpeenides suhtleb meie immuunsüsteemiga väga tervendaval viisil. Võib öelda, et metsaõhk on nagu eliksiir, mida sisse hingame.

Meie immuunsüsteem reageerib teatud osale sissehingatavatele terpeenidele nagu taimedki. See hakkab tõstma oma kaitsetaset. Tulemuseks on kõrgenenud looduslike tapjarakkude hulk meie veres ja alanenud stressihormooni tase. Looduslikud tapjarakkud on valgevereliblede alamgrupp, mis otsib nakatunud või ebanormaalseid rakke (millest võivad alguse saada kasvajad) meie veres ning hävitavad need tsütotoksiinidega. Selgub, et mitu järjestikust päeva looduses viibides tõuseb see tase kuni 50% ja jääb kõrgendatuks kuni 30 päevaks.

Puhkus ajule

William James, Rachel ja Stephen Kaplan on leidnud, et looduse imetlemine on tähelepanu erivorm. See aitab meil taastada suunatud tähelepanu võimekust, mid vajame igapäevaselt näiteks tööl ja koolis.

Suunatud tähelepanu kasutamine on kurnav ja seetõttu on igati optimaalne otsiva võimalusi selle jätkusuutlikuks kasutamiseks ja efektiivseks taastamiseks. Kaplanid leiavad, et just loodusmaastikud pakuvad selleks ideaalset võimalust, sest tekitavad meis sageli erilist lummust. Viimasega kaasneb automaatne tähelepanu meie aju poolt  ning seejuures ei ole see tähelepanu koormav.

Kaplanid on hetkel oma uuringute ja katsetustega veel teooria tasemel ning nimetanud oma teemakäsitluse attention restoration theory’ks (tähelepanu taastumise teooria). Oma katsete läbiviimisel on nad märganud, et pärast intensiivset ülesannete lahendamist suudavad kõrgetasemeliste sooritustega edukamalt jätkata need katsealused, kes saavad vahepeal looduskeskkonnas puhata.

Kui tunned, et töö- või koolülesanded on mõtlemise sõlme ajanud, leia mõni lummav maastik ja asu avatud meeltega seda avastama.

Lõpetan siinkohal mõttega, et kui oskame endale teadvustada mida me eelkõige loodusse otsima lähme, siis teame ka kuidas, kellega ja millal minna. Suunatud tähelepanu ei saa puhkust kui oleme ninapidi telefonis. Närvisüsteem ei saa maksimaalselt puhkust kui lähme suure seltskonnaga ja võtame oma argipäeva murejutud kaasa. Seega mõelgem matkavarustuse valikute kõrval üha rohkem ka sellele, et mis kuidas end õigesti häälestada saamaks võimalikul palju just seda, mida päriselt vajate.

Kui päris omapead ei siiski taha või sooviks väiksema seltskonnaga avaramalt loodust kogeda, võta julgelt ühendust ja leiame sobiva koha, sisu ja matka läbiviimise viisi. Erinevatest matkaformaatidest olen kirjutanud SIIN. Võimalusel olen alati valmis arvestama Sinupoolsete soovidega.

 

Romet

 

 

Categories: looduskogemus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga