Rabamatkal on oht kaotada oma “õied” ehk oma tõeline väärtus. Ideaalis peaks mistahes loodusmaastik pakkuma midagi enamat kui vaid ilusad fotod telefonis või kaameras. Midagi, mis muudab meid oma igapäevastes ettevõtmistes võimekamaks. Juhtugu see läbi suurenenud loovuse, meeleselguse või füsioloogiliste näitajate paranemise.

Sel väärtusel on täiesti reaalne oht sattuda kaasaegse maailma teravate hammaste vahele. Ühest küljest kimbutab meid evolutsiooniline lembus mugavuste järele. Otsime ju igapäevaselt võimalusi optimeerimiseks ja otseteedeks, et elu oleks lihtsam. Teisalt on meil inimestena eriline privileeg oma teadlikkust tõsta ja näha kaugemale lühiaegsetest rõõmudest.

Selles valguses lõpetavad inimesed näiteks oma kodukandi poes autoga käimise ja liiguvad hoopis jala. Mõni loobub osaliselt poetoidust ja hakkab rõdul kurke-tomateid ning maitserohelist kasvatama. Need on olukorrad, kus keegi on julgenud iseenesestmõistetavuses kahelda ja küsida miks. Miks ma seda teen? Mis see mulle annab?

Leian, et ka rabamatk võiks meile tähendada enamat kui käed taskus laudteel kulgemine. Liigne lihtsus sillutab teed keskkonnast irdumisele ja sellest kasvavale pealiskaudsusele. Meeled tuimenevad ja elu hakkab kaotama värve. Järgnevalt püüangi lahti mõtestada, mis juhtub meiega ikkagi siis kui oleme otsustanud minna omal käel rappa. Püüan avada kogemuslikke tasandeid, mille vahel me tegelikult valime kui loodusesse lähme.

Rabamatk_õhtusel ajal

Õhtune raba

Hirmude säng

1967. aastal leiti Pärnu jõe kaldalt Pulli külast senituntud vanim inimasula, mille vanust hinnatakse 10 500 – 11 000 aastale (9000-8500 ekr). Ka Eesti vanimate rabade vanus jääb samasse suurusjärku. Siinsetelt aladelt taandunud ligi kilomeetripaksune jääkilp ei vabastanud uusi alasi mitte ainult metsloomadele ja neile järgnenud kütt-korilastele, vaid ka loodusmaastikele. Kohastumus toitainetevaeste ja liigniiskete aladega teenisid aastatuhandetega soomaastikele välja Eestimaa vanimate orgaaniliste maastike tiitli. Kuigi eestlane on ajalooliselt metsarahvas, ühendab meid rabade ja soodega hoopis pikem ühine minevik. Oleme siin “aegade algusest” koos eksisteerinud, aga usaldust pole tekkinud.

Inimese jaoks näib raba olevat horisonditagune maastik. Seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Neid hiiglaslikke turbasamblaseid käsnasid on raske lõpuni mõista ja enda jaoks lahti mõtestada. Just sooalad on sageli oma ligipääsmatus olemuses füüsilisteks barjäärideks looduses liikujaile.

P. Pungas ja E. Võsu leiavad oma teadustöös “The dynamics of liminality in Estonian mires”, et inimestena oleme alati vajanud mingisuguseid konkreetseid piire. Seda nii füüsiliselt kui sotsiaalselt – kultuuride, gruppide ja inimeste vaheliselt. Me üritame vaadata maailma must-valgena ja väldime pooltoone ehk määramatust. Füüsiliselt oleme alati elanud tahkel mineraalmaal, mis pakub stabiilset jalgealust. Siin kehtivad reeglid on juurdunud meie geneetikasse ja maailmapilti.

Kuid raba on inimese jaoks jäänud millekski võõraks ja eemaletõukavaks. Tegemist on hübriidmaastikega, mis meenutavad üheaegselt nii mineraalmaad kui veekogu, kuid kummagi keskkonna seaduspärasused neis täielikult ei kehti. Selline soomaastike liminaalsus ehk piiripealsus võib meis külvata alateadlikku segadust ja ohutunnet. Õõtsuv jalgealune ja ühenäoline taimestik võivad siin harva külalise kergesti eksiteele juhtida. Vähene kogemus maastiku lugemisel võib tähendada märgasid õppetunde vööni älvestes. Kui kõigest eelnevast õnnestubki üle olla, siis sookailu uimastava lõhna eest ei pääse keegi. Selles sisalduvad keemilised ühendid mõjutavad inimese kesknärvisüsteemi ja jätavad tundlikematele koduteele mälestuseks peavalu.

Rabade sürreaalne aura kujundab paratamatult meie mõttevoolule lätte, millest õhkub fantaasiat, kahtlusi ja hirmu. Nii seavadki haugide ja ahvenate kõrval end rabalaugastesse sisse näkid ja udulooris seisvate mändide ümber vaimud ning muud olendid. Asi võib olla koguni nii hull, et lapsepõlves kuuldud lood ei lase meil elu lõpuni omapead rabaga tutvuma minna.

Mõõdukas koguses ettevaatust ei tee kunagi paha. Tundmatu maastikuga kaasnevad alati riskid ja õnnetusi võib juhtuda nii heinamaal, metsas kui rabas. Kuid folkloorsete lugude pärast elu maitsest lahti öelda on minu arust hullumeelsus.

rabamatk_öösel

Öine raba

Teiselpool väljakutseid

Mida liminaalsem on raba, seda rohkem võõrastust see seiklejas tekitab. On oluline mõista, et viimast mõjutab terve hulk faktoreid. Looduslikest teguritest on märkimisväärseim kliima. Näiteks külmade talvede korral jäätub rabapinnas täielikult ja seeläbi hakkavad seal kehtima meile palju kodusemad seaduspärasused. Raba muutub otsekui ajutiseks sillaks, mis aitab ületada tundmatut. Selliseid momente on eestlane ajalooliselt ära kasutanud soo- ja rabamassiive ületavate taliteede kasutamiseks. Muuseas, ka paljud metsloomad leiavad tee rabasse just talvisel ajal kui ohutunne on väiksem.

Looduslike mõjutajate kõrval muutavad meie rabakogemusi ka kõikvõimalikud abivahendid – jalanõud, räätsad, kõndimiskepid, laudteed. Nii kaotab näiteks laudteel kulgemine inimese jaoks liminaalsuse pea täielikult ja kogemuslikus mõttes jääme ilma ühest dimensioonist, milleks on kompimismeel. Viimase aktiivsust vähendab ka jalanõude kandmine, kuid selge on see, et paljajalu keegi pikka rabamatka ette ei võta. Lisaks avaldab väljaspool laudteed liikumine survet raba haprale pinnasele, mistõttu ei ole suure grupina ainult kummikutega või paljajalu liikumine hea mõte.

Olukorda aitab leevendada räätsadel kulgemine, mis hoiab meid paremini pinnal ja tagab rabale parema kaitse. Samas saame ikkagi osa raba ebastabiilsest pinnasest. Miks ma sellest õõtsumise ja ohutunde vajalikkusest niipalju räägin?

Mulle tundub, et oleme omadega jõudnud maailma, kus süvenemise asemel vajame pidevalt mingisugust uut erutavat elamust. Me koostame erinevaid nimekirjasid, mille järele joonistame mõttes linnukesi – tehtud! Järgmine elamus palun! Kinnituseks teistele saab enamasti mõni kehvakvaliteedilise foto, mida me tõenäoliselt oma telefonist üle ühe korra ei vaata. Hiljem suudame üksnes meenutada, et kuskil sai tõepoolest käidud, kuid kogemuslik mälu puudub. Vahetu kontakt keskkonnaga ja sellest tekkiv kohalolutunne on sattumas väljasuremisohtu.

liminaalne_rabamaastik

Kevade tulekuga suureneb raba liminaalsus

Rabamatk räätsadel võimaldab meil osa kaotatust tagasi võita. Erinevalt laudteel kulgemisest saab maastik hakata meile teatud nõudmisi esitama. Nii nagu erinevate inimestega leiame erineval viisil ühise keele, eeldab ka iga maastikutüüp meilt erinevat käitumist. Raba ootab meilt rahu ja kõrget tähelepanu. Vältimaks eksimist, tasub aeg-ajalt teha pause ja lugeda ümbritsevat maastikku. Jälgida eemal olevat metsapiiri ja eesseisvaid eristuvaid objekte, mida orientiiridena kasutada. Taimestiku kasv ja paiknemine näitab meile kätte ka võimalikud älved, millesse mitte kõndida. Kiire ja pealiskaudne läbi jooksmine ei tule siin kõne allagi. Iroonilisel kombel vähendavad meie kontakti maastikuga ka giiditud matkad, sest teadja olemasolu vähendab ohutunnet ja välistab vajaduse ise läbi raba navigeerida.

Ma tõesti usun, et rabamatk pakub kaasaegses maailmas väga vajalikku keskkonnavahetust. Tehnoloogia muudab ihaldusväärseks teised dimensioonid ja reaalsused, kuid loodus loob elamisväärsust just siinsesse eksistentsi. Väljakutsuval maastikul liikudes käivitub väga tugev tagasisidetsükkel. Eira looduse vihjeid ja saad kostitatud märgade jalgadega. Või eksid ära ja pead seetõttu kümme kilomeetrit rohkem kõndima. Kuid selles pole midagi surmavat. See ongi asja mõte – õppida tundma maastikku ja iseennast selle keskel.

Viimane kiputakse sageli unustama. Inimene läheb rabamatkale ürgset loodust vaatama, kuid ei taipa, et need käigud on samavõrd käigud ka iseendasse. Lihtne on esimesele hirmule alla vanduda ja rappa minekust üldse loobuda. Kuid sellest üle saades hakkame märkama ja kogema asju, mida raamatutest või filmidest ei leia. Rabades on paljutki, mille kirjeldamine on keeleliselt piiratud. Pealegi on psühholoogiliselt äärmiselt kosutav saada oma hirmudest võitu ja võtta sammhaaval suuremaid väljakutseid vastu. Nii võime näiteks päevase rabamaastiku välja vahetada öiste sätendavate laugaste vastu. Pärast esialgset suuremat ärevust mõistame, et nägemismeele “kaotamine” suurendab oluliselt teiste meelte tajumisruume. Meie kogemuslik maailm on hetkega avardunud.

Kui räätsadel kulgemine näib esimese hooga liiga suure väljakutsena, siis saame ka laudteel liikumise enda jaoks ehedamaks kogemuseks muuta. Hästi oluline on murda välja seisundist, kus töös on peamiselt nägemismeel ning samal ajal oleme mõtetes kuskil mujal.

Ideaalis vajaks selline lihtsam jalutuskäik matkarajal ka väikest enesehäälestamist. Ikka selleks, et jätta oma argipäevased mõtted-jutud autosse ja minna rappa avatud meeltega. Metsikul maastikul liikudes tuleb loodus meile selles osas poolele teele ka vastu ega anna meile niipalju võimalust mõelda muule.

Laudteel matkades tuleb leida võimalusi dialoogideks maastikuga. See võib väljenduda jalgade-käte pistmises rabajärvede pehmesse vette, turbasambla katsumises, sookailu nuusutamises. Need kõik on erinevad kanalid, mille abil saame oma maailma värvilisemaks ja elusamaks muuta. Kui öine rabamatk räätsadel tundub liig, siis mõni vähemkäidav RMK matkatee on jõukohane igaühele. Piiravaks teguriks saab olla üksnes iseenda sisemaailm. Kuid see ongi väljakutse, mis tuleb endale esitada.

Looduses liikumine peaks olema midagi enamat kui vaid kilomeetrite ja sammude kogumine. Sellistele pealiskaudsetele eesmärkidele keskendudes jätame võrrandist välja kõik selle, millel võiks olla elumuutev väärtus. Näiteks pakuvad loodusmaastikud suurepärast võimalust end ärevast argirutiinist välja lülitada ja tekitada sellega “lünkasid” oma üliintensiivsesse ajutegevusse. Ligipääs sundimatule mõttekulgemisele ja väljapääs pidevast informatsiooni üledoosist aitab stressitaset kontrolli all hoida ja vähendab tõenäosust langeda depressiooni.

Olen veendunud, et igapäevaselt ülimat asjalikkust ja produktiivsust taga ajades sulgeme end kitsasse perspektiivi ning kaotame võime näha suuremat pilti. Loodus aitab lõhkuda harjumuspäraseid mõttemustreid ja suurendab loovust. Milleks jätta kõik see kasutamata ja minna rappa arutama päevakajalisi uudiseid? Sellele peab igaüks ise vastama.

Kui vajad omapead uitamiseks veel pisut julgustust või soovid osa saada sisulistematest mõtisklustest looduses, oled oodatud minu matkadele. Mõned korrad kuus toimuvad avalikud matkad ja lisaks sellele on alati võimalus küsida personaalset matka. Viimane pakub oluliselt vahetumaid kogemusi looduses! Huvi korral kirjuta romet.vaino@gmail.com.

Categories: looduskogemus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga