Suvepäevad-loodusmatk

Suvepäevadega kipub esimese hooga seostuma hulk valjuhäälseid inimesi, muusika, alkohol, seltskonnamängud. Mida aeg edasi, seda enam peegeldab see ettekujutus pigem mineviku klassikat kui olevikku.

Inimeste suhtumine ja ootused on märkimisväärselt muutunud ja muutuvad sama jõudsalt ka edasi.
Sellest lähtuvalt leiab ka üritusturundusettevõtete pagasist järjest rohkem lahendusi, mis pakuks inimestele uudseid kogemusi ja elamusi.

Pealiskaudse ja kärarikka simmani asemel kõnetavad hoopis sisulisemad ettevõtmised, mis sillutaks teed uute verstapostideni osalejate isiklikus arengus.

Mina ei ole kindlasti see inimene, kes aitaks Sul suvepäevi korraldades uut ansamblit lavale leida. Küll aga saan ma jagada oma ideid sellest, kuidas ürituse programmis koha leidmine loodusele võiks pakkuda inimestele just seda sügavamat heaolutunnet.

Looduskeskkonna mõjud inimpsüühikale

Et suvepäevade korraldamiseks leitakse koht pigem looduskaunis kohas kui kuskil betoonseinte vahel, ei ole ju tegelikult uudis.

Inimestel on alateadlik äratundmine, et just see on keskkond, mis mõjub rahustavalt ja vabastavalt.

Sellegipoolest leian ma, et ilmselt oma teadmatuses kipume looduse võlusid alahindama. Alati ei oska me seetõttu neid vääriliselt oma tegevustesse siduda.

Sellest lähtuvalt käin siinkohal läbi mõned teaduslikud argumendid looduskeskkonna hüvanguks.

Üldine heaolu suurenemine

Trent’i ülikooli psühholoog Elizabeth Nisbet tegi katse, kus saatis 150 üliõpilast klassiruumidest välja jalutama. Katsest saad lähemalt lugeda SIIT.

Seejuures palus ta osadel jalutada kaasaegsetes tunnelites, mis ühendavad ülikoolilinnaku erinevaid hooneid ning ülejäänutel õues asuval kanaliäärsel jalgrajal.

Lisaks paluti katsealustel enne teele asumist ennustada oma õnnetunnet pärast jalutuskäigu lõppemist. Pärast ettevõtmist ootas neid küsimustik, mis aitas peegeldada tegelikke tundmusi.

Selgus, et tudengid ülehindasid järjepidevalt seda kui palju nad naudiksid tunnelis kõndimist ning alahindasid seda, kui hästi mõjub neile jalutuskäik õues veekogu ääres.

Sotsiaalteadlased nimetavad selliseid kehvasid ennustusi “prognoosimisvigadeks”. Paraku mängivad need väga suurt rolli selles, kuidas inimesed otsuseid teevad. Nisbet järeldas seejuures veel, et inimesed väldivad sageli looduskeskkonda kuna nende kroonilised võõrutusnähud panevadki alahindama looduskeskkonna hedonistlikke väärtus.

Isiklikult tajun veel, et Eestis on loodus erakordselt ligipääsetav ressurss, mis võib samuti tekitada käitumusliku mustri. Inimestele näib, et see ei saa olla piisavalt erakordne kogemus nende jaoks.

Olen ise tundnud oma hinnangutes teatavat alahindamist näiteks vihmaste ja hallide ilmade korral, mil esimese hooga ei kipugi toast välja. Kuid hiljem õhetavate põskede ja kergelt väsinud enesetundega koju naastes olen alati endale tänulik olnud.

Vabastus ületöötavale ajule

Meie aju informatsiooni töötlemise kiirus on umbes 120 bitti sekundis. Ühe inimese kõne mõistmine võtab sellest enda alla 60 bitti. Seega suudame vaevu mõista kahe samaaegselt rääkivat inimest (loe sellest lähemalt SIIT). Nii suunatud kui juhuslik-vabatahtlik tähelepanu on piiratud ressurss. Kui limiit saab täis, hakkame tegema vigu ja ärritume. Järjepidevalt “võlgu olles” tõstame tõenäosust langeda depressiooni, millest kirjutasin pikemalt oma postituses Depressioon ja stress – loodus kui alahinnatud leevendus“.

Lisaks kulutab ühelt ülesandelt teisele ümberlülitumine meeletult glükoosi meie aju erinevates osades.

Seetõttu pole ime, et enda väljalülitamine ja liblikate vaatamine tundub sedavõrd mõnus. Muidugi eeldab ka selline tegevus teatud ajuressursse, kuid see on hoopis teistsugune valuuta ja see ongi antud olukorras võtmekoht.

Meie aju kõige võimekam osa on selle eesosa ehk otsmikusagar, mis aitab igapäevaselt tegeleda probleemilahendamise, analüütiliste ja kaalutluslike ülesannetega. Sellest lähtuvalt on tegemist ka aju piirkonnaga, mis tarbib kõige rohkem ressurssi.

Evolutsiooniliselt on meile kaasa antud teatav filtrite süsteem, mis püüab otsmikusagarasse saata ainult kõige olulisemat infot, millega ülejäänud aju toime ei tule. Kuid meie informatsioonist küllastunud maailmas tähendab see seda, et filtrid huugavad hommikust õhtuni ja sellest hoolimata on aju eesosa ülekoormatud.

Loomulikus keskkonnas on ajul võimalus tähtsamate ülesannete puudumisel lülituda ümber ühele teisele aju piirkonnale. Nimetagem seda vaikimisi töötavaks võrgustikuks. See osa ajust saab tööd kui me unistame, mõlgutame sundimatult mõtteid, visualiseerime.

Tähelepanu uurimisega seotud teadlased näevad vaikimis töötaval võrgustikul võimekust pakkuda meile just neid väga inimlikke kogemusi ja tajuda maailma sügavuti. Ühtlasi on selle oluline roll anda meie aju otsmikusagarale puhkust, et siis see saaks vajalikul hetkel jälle suurepärast sooritust näidata.

Üks intrigeeriv teooria pakub välja, et loodus on kui eriline ravim, mis suudab väga täpselt mõjutada just üht konkreetset elementi meie ajus. Nimelt selgub, et kui meid valdab meeldiv looduskogemus, muutub aktiivseks just seesama vaikimis töötav võrgustik.

Meid hakkab saatma kaootiline, kuid seejuures positiivne mõttelend. Ka uuringud näitavad, et looduses liikudes juurdleme negatiivsete asjade üle palju vähem kui linnas.

Miks sellest suvepäevade valguses rääkida? Ma usun, et selliste tagamaade mõistmine annab ürituse korraldajale arusaama, kuidas erinevaid tegevuspaiku osalejatele valida või luua. Väga asjakohane oleks teadlikult leida tegevusi, mis aitaks inimesed mingiks ajahetkeks isoleerida:

  • mürast;
  • nutitelefonidest;
  • argipäevastest jututeemadest.

Suvepäevade korraldamiseks on palju ideid

Esiteks olgu selge, et minu taotlus ei ole saata ettevõtte kollektiivi suvepäevadeks kuskile puu alla üleelamislaagrisse.

Kahe äärmuse – eufoorilise peo ja metsavaikuses ööbimise – vahele jääb terve hulk erinevaid kombinatsioone, mida tasub kaaluda ja otse loomulikult osalejatega arutada.

Kui looduse võimuses on tuua inimeses esile just need positiivsed ja muretud mõttekäigud, siis ei tasu seda ära rikkuda ekstreemsete ettevõtmistega. Kui tegemist ongi loodushuvilistest väikse kollektiiviga, saame tõesti rääkida veelgi vahetumast looduskogemusest.

Reaalsus on aga see, et inimeste suhtumine looduskeskkonda on väga erinev. Palju on põhjendamatut hirmutunnet ja pelgamist, mistõttu ei tasuks seda kindlasti mõne korraldaja ülevoolava seiklusjanuga süvendama hakata.

Pakun alljärgnevalt välja mõned mõtted suvepäevade korraldamiseks, mis võiks kõnetada just neid ettevõtteid, kes sooviks lisaks lõbusale trallile midagi rahulikumat oma ürituse programmi.

Loodusmatk (räätsamatk, jalgsimatk metsamaastikul, rannikul vms.)

Võimalusi ühe matka läbiviimiseks on piiritult. Enam levinud on tõenäoliselt seikluslikud ja lõbusad ettevõtmised räätsamatkana rabades või kanuudel jõgedel kulgedes.

Olen ise üha rohkem hakanud juurdlema loodusmatka sisulise olemuse ja tähenduse üle ning seda just eelkirjeldatud looduse positiivsete mõjude valguses. Kui soovime inimestele pakkuda väljalülitumist argipäevast ja võimalikult vahetu kogemuse luua, siis peaksime selleks ka teatud eeldused looma.

Nagu öeldud, vajab meie psüühika keskendumiseks ja keskkonnaga kontakti loomiseks ressurssi. See ressurss ei saa tekkida liiga suures seltskonnas ja päevakajaliste uudiste arutamise taustal.

Seetõttu on hästi oluline, et kollektiiv on tõesti üksmeelselt nõustunud sellise ettevõtmisega. Pidagem meeles, et see võiks olla lihtsalt üks episood suuremast programmist.

räätsamatk

Millal minna loodusmatkale?

Leian, et loodusmatkal võiks olla 3 kõige ägedamat aega, mil loodusesse minna: päikesetõus, päikeseloojang ja öö. Ajaline panus võiks jääda 2-4 tunni vahele ja see on sõltub äärmiselt palju inimestest endist ning ülejäänud programmist. Nii saab teha matka üheks põnevaks osaks suvepäevade programmist.

Matka sisulise poole osas olen sügavalt seda meelt, et geograafiliste ja bioloogiliste faktide asemel võiks käsitleda hoopis laiemaid teemasid. Loodus on läbi aegade pakkunud inimestele meeletult inspiratsiooni ja teeb seda jätkuvalt. Ühtlasi leiame loodusest ideid, kuidas oma igapäevaelu paremaks ja elamisväärsemaks muuta. Lisaks kipume looduses liikumisel ära unustama liikuja enda ehk inimese ja tema olemuse.

Loodus pakub võimalust saamaks iseendaga tugevamat kontakti – näiteks võib öine rabas liikumine tekitada hirmu. Läbi selle lahtimõtestamise võime sellega peagi ka toime tulla ning oleme võimelised edaspidi juba omal käel loodust avastama minema.

Kuna kaasaegne keskkond muudab meie meeled järjest võimetumaks, pakuvad loodusmaastikud neile omamoodi taastumist – seal on aega nuusutada, vaadata, kuulata, maitsta ja katsuda.

Rabaloeng või metsaloeng

Kui matkale minek tundub liiga ajamahuka ja füüsilise ettevõtmisena, on võimalik sarnane õhkkond luua läbi mõnusa mõtiskluse looduse keskel.

Sisuliselt tähendab see osalejate hulka silmas pidades sobiva loodusliku paiga leidmist.

Erinevalt matkast tuleks see planeerida nii, et loengu kohta oleks lühem maa liikuda, ent samas oleks olemas rahulik ja mõnus koht istumiseks-kuulamiseks. Vastavalt keskkonna võimalustele võib kaalumisele tulla ka lõkke tegemine, kuid see sõltub juba looduskaitselistest piirangutest ja maaomanike nõusolekutest.

Metsa- või rabaloeng on loodusest inspireeritud mõtete ja ideede esitamine konstentreeritumal ja struktureeritumal kujul. Ideaalis kujuneb õhkkond, kus osalejad ka ise jagavad oma mõtteid ja lugusid loodusest.

Niisuguse loengu juurde peaks kindlasti kuuluma ka üks mõnus taimetee! Ajaline kestus võiks sellisel ettevõtmisel olla 1,5-2 tundi.

Väga tõenäoline, et Sinul kui lugejal tekkis lugemise käigus hoopis mingisugune kombinatsioon minu poolt väljapakutud mõtetest ja enda ideedest.

Veel tõenäolisem, et see idee on hea ja väärib kaalumist. Kui tunned, et sooviksid sel teemal midagi täpsustavat küsida või pikemalt arutada, anna mulle julgelt märku romet.vaino@gmail.com.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga