fbq('track', 'ViewContent');

Räätsamatk on kujunemas eestlastele omamoodi rahvuslikuks vabaaja veetmise viisiks. Kuigi siinkohal on tegemist teadliku liialdusega, ei paista see vähemalt kasvava trendina homse päeva tõest väga kaugel olla.

Kui sõna räätsad on pea igale kaasmaalasele tuttav, siis räätsadel liikumine on vaatamata oma tähelennule suurele osale eestlastest endiselt eksootika, mida pole jõutud veel proovida. Minu isiklik kogemus matkajuhina ütleb, et valdav osa mistahes grupist pole reeglina varem räätsadel liikunud.

Et räätsade ja räätsamatkadega seoses liigub palju müüte, siis on eesseisva artikli mõte seda matkamise viisi varjutavat saladuseloori kergitada.

Räätsade olemusest ja ajaloost

Räätsade kui leiutise vanuseks pakutakse 4000-6000 aastat ja nende esmaloojateks arvatakse olevat Kesk-Aasia rahvad. Kust tuleb inimene ideele enda jalgade külge sellised suured “lestad” kinnitada? Nagu paljudes teisteski valdkondades, võib tõenäoliseks inspireerijaks pidada emakest loodust, kes läbi mitmete lumistes tingimustes elavate loomaliikide on juba kaugetest aegadest peale näidanud, et laiendatud pindalaga käpaalused on suurepäraseks lahenduseks kohvas lumepuudris liikumiseks.

Hilisemas ajaloos on räätsade kasutus levinud Kesk-Aasiast ka mujale põhjapoolkera lumistele aladele, eeskätt Põhja-Ameerikasse. Nende kuju, suurus ja materjal on mõistagi muutunud lähtuvalt regiooni eripäradest. Tehti sellest, mida võtta oli ja maastik seadis omad nõuded konstruktsioonile. Meile on kõige tuttavamad Põhja-Ameerikast pärit puidust raami ja nöörist võrguga räätsad.

Eurooplastele said räätsad tuttavaks just Ameerika põhjaosa avastamisel ja vallutamisel. Võõral maal liikumiseks otsustati kasutada just neid vahendeid, millele ka kohalikud julgesid kindlad olla – lisaks siinkohal käsitlevatele “jalavarjudele” kuulus varajaste prantslastest seiklejate varustuse hulka ka kanuud.

Räätsasid on kasutatud jahil, sõjategevuses ja metsanduses. Rekreatiivne otstarve kujunes neile esimesena Kanadas, kus on viiteid 18. sajandi lõpus loodud räätsa(matka)klubidest.

Eestis on räätsasid valmistatud kergest painduvast puidust nagu paju. Kel aega ja tahtmist, leiab internetist erinevaid õpetusi ja videosid, kuidas painutada endale üks “reket” ja põimida näiteks nööri abil sinna sisse rest või võrk, mis kannaks välja matkalise kehamassi.

Kes end käsitöös meistriks ei pea ja nikerdamisele aega ei söanda kulutada, saab rentida, osta või mõnele grupimatkale siirduda kaasaegsete räätsadega. Viimased on aastakümnetega läbi teinud suure muutuse. Tänase matkalise kulgemine on tänu kaasaegsetele materjalidele kergem ja probleemivabam. Varustus püsib tänu headele klambritele hästi jalas ja lisaks on see väga kerge. Matkapoodides võib leida nii alumiinium- kui plastik- ja isegi ka süsinikraamidega räätsasid.

Et selline varustus on mõeldud eeskätt lumel ja jääl liikumiseks, siis leiab kandja nende alt terve rea “hambaid”, mis takistavad libisemist libedal pinnal. See aga ei tähenda, et räätsad leiaks kasutust üksnes talvisel ajal. Hoopis vastupidi – eestlane on üha enam hakanud rappa tulema ka suvisel ajal kui puhkus võimaldab kellakolmesest päikesetõusust või öisest ujumisest ja öösorri laulust osa saada. Tegemist on universaalse varustusega, mille tootja on teinud küll eeskätt talviseks kasutamiseks, kuid meie kui rabausku rahvas, oleme leidnud neist palju abi ka õõtsuval turbasamblaväljal liikudes.

Kui väiksele või suurele inimesele räätsad üldse jalga saab panna? Tootjad pakuvad lasteräätsasid alates jalasuurusest 28 (max 40kg) kuni päris suurte räätsadeni välja, mis on võimelised kandma ka 120-130 kilost meest.

räätsad-mudelid

Erinevad suurusega räätsad täiskasvanud mehest kuni lapseni

räätsade-ehitus

Räätsad on oma esialgses otstarbes mõeldud lumel ja jääl käimiseks. Sellepärast ka need hambad nende all.

Kas räätsamatk sobib kõigile?

Lühike ja pealiskaudne vastus on JAH. Et inimeste vastupidavus, koordinatsioon, tasakaal ja tingimused nii ilma kui maastiku mõttes võivad väga laial skaalal varieeruda, siis pean vajalikuks järgnevalt seda vastust ka laiendada.

Talvine räätsamatk näib olevat osalejate jaoks kõige kergem. Ütlen seda seepärast, et kui võrrelda näiteks nelja tunni sisse jääva matka distantsi, siis on talvised distantsid pea kaks korda pikemad kui suvised. Usun, et see tuleneb sellest, et lumekiht mõjub kui täitepinnas muidu väga mättalisele maastikule. Inimesed kulutavad vähem energiat tasakaalu hoidmiseks ja saavad liikumistempo on kiirem. Lumevaesel talvel pakub jäätunud maapind jällegi võimalus kõndida üle laugaste ja lisaks puuduvad vesised ja õõtsuvad älved. Sellegipoolest tasub olla ettevaatlik!

Kes tunneb oma füüsilise vormi pärast muret või soovib lapsed matkale kaasa võtta, võiks mõelda suurema grupiga liitumise asemel räätsade rentimisele või personaalmatka tellimisele. Nii saab valida täpselt endale sobiva tempo ja pole muret, et ülejäänud 10-15 inimest end kuidagi riivatuna tunneks. Kuigi ma rõhutan alati matkal, et tegemist pole spordiüritusega, kujuneb isegi juhuslikest inimestest koosneval grupil teatud tempo, millega peaks suutma sammu pidada.

talvine-räätsamatk

Talv on vaat et isegi parim aeg räätsamatkaks. Igal aastaajal omad võlud.

Kuidas räätsadega kõnnitakse? Lihtne küsimus, millele on raske vastata. Kujutlegem ette, et teil on jalas tennisereketid, mille kannaosa käib lahti ehk lohiseb järel kui jalga natuke tõstate. Lahtine kannaosa võimaldab säästa energiat, sest tervet jalga ei pea üles tõstma. Piisab kui tõstate räätsade nina üle võimalike takistuste ja ülejäänud lohiseb järgi. Tagurpidi liikumine räätsadel on muidugi omaette väljakutse samamoodi nagu on lestadega edaspidi käimine. Mõistlik on keerata kohapeal soovitud suunda ja siis hakata liikuma. Pikema räätsamatka puhul annab järgmine hommik sageli tunda, et see tegevus kaasab hoopis teistsuguseid lihaseid kui kõndimine või jooksmine.

Aga milleks üldse räätsamatk kui on olemas laudteed ja metsarajad? Võib tunduda, et kõige mõnusam viis rappa minna on sõita autoga parklasse ja astuda sealt siis laudteele. Ei mingit pingutust ja kõik sellegipoolest silmale nähtav. Miskipärast ei ole meie psüühika sellega päris nõus. Räätsamatk on nii kehale kui vaimule suurem väljakutse, kuid sellevõrra hindame oma kogemust ka kõrgemalt. Laudteelt mahaastumine pakub vabadust – minna sinna, kuhu jalad kannavad. Olla sõltumatu radadest ja samal ajal suuremas ühenduses läbitava maastikuga. Räätsamatk on hea teraapia kaasaegsele kiirustavale inimesele, sest seda ei saa teha kiiresti ja tuleb olla hetkes – muidu võid käpuli või istuli kukkuda. 🙂

Alljärgnevas videos on näha üks minu isiklik räätsamatk ja hommikune ujumine koos hommikusöögiga jaanuarikuises rabas. 🙂

Omal käel tehtava räätsamatka kohta kirjutasin kunagi ka artikli “Rabamatk väljaspool laudteed“. Kui iseseisev matk tundub esialgu natuke liig, oled teretulnud minuga ühinema.

Kuidas räätsamatkaks valmistuda?

Mõne avaliku matkaga või oma seltskonnaga liitudes otsi võimalusi riietuda end kihiliselt. Kui Sa pole suurem matkahuviline ja näites termopesu puudub, siis ajab asja ära näiteks kombinatsioon särk-fliis (või muu pikavarrukaline) – jope (mitte liiga paks – eesmärk peaks olema kaitse tuule ja vajadusel vee eest.). Kihiline riietus võimaldab sul oma temperatuuri vähemalt mingis ulatuses reguleerida. Räätsadel liikumine annab palju sooja ja paksu talvejopega hakkad kindlasti higistama. Kui saabub paus, hakkab niiskel kehal külm. Kihilise riietusega on see oht väiksem ja vajadusel saad oma fliisi näiteks seljakotti panna liikumise ajaks. Igaksjuhuks võid seljakotti visata ka mõne soojema varukampsuni juhul kui on teada, et matkal tuleb mõni pikem söögipaus.

avalik-räätsamatk

Avalikule matkale tuleb seltskond täiesti juhuslikke inimesi. Või siis mitte nii juhuslikke?

Jalanõude osas sõltub kõik ilmast ja valitsevast aastaajast. Kui raba just sügiseste vihmade mõjul ei uputa, siis tasub igal võimalusel eelistada matkasaapaid kummikutele. Viimased pole matkajalatsid, kuid väga vesistes tingimustes ajavad asja ära. Eriti kui tegemist on 2-3-tunnise matkaga. Talvistesse tingimustesse sobivad kummikutele mõeldes kindlasti paremini sooja voodriga kummikud. Need on kerged ja hoiavad jalad soojas. Aga ikkagi – eelista igal võimalusel matkasaapaid.

 

Kui plaanid omapead minna, vaata üle see nimekiri vajalikust varustusest. See pole absoluutne, aga aitab põhiasjadele mõelda:

  • Räätsad
  • Kihiline riietus + varuriided (kõike ei pea topelt olema, aga varusärk ja varusokid tasuks vähemalt kotti ära mahutada)
  • Müts ja vajadusel kindad
  • Seljakott
  • Telefon (akupank kui lähed talvel või jääd pikemaks)
  • Priimus/termos ja matkaamps
  • Pikema matka korral, mis ei kulge mööda laudteed, oleks hea võtta kaasa kaart + kompass
  • Tikud/tulemasin/tulepulk
  • Lebomatt

Kui tahaksid vahepealset kogemust ehk juhendatavat matka, mis viib kaugemale ja pikemaks ajaks, siis kirjuta mulle. Tavapäraste grupimatkade kõrval pakub mulle suurt huvi inimeste aitamine nende iseseisval teel ja seetõttu teen ka privaatseid matkasid arvestades huvilise seniseid kogemusi ja võimekust võtta vastu uusi väljakutseid.

Kui näed, et räätsamatk võiks olla hoopis äge ettevõtmine sünnipäevana või meeskonnaüritusena, saad täpsemat infot lugeda SIIT.

 

Mõlemal juhul võta ühendust läbi Facebook’i või romet.vaino@gmail.com.

 


0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga