Rabamatk näib meie laiuskraadile elavale inimesele olevat omamoodi vaimne peidupaik. Võibolla isegi eestlase tõeline kirik? Kui nii mõnigi teine välisturisti vaimustus tekitab meis mõistmatust, siis raba võlus pole ka meie jaoks mittemingisugust kahtlust. Isiklikult tunnen, et raba on meie jaoks oma moodi kalibraator, mis aitab meil oma meelelised tajud paika saada. Müra-, valgus- ja lõhnareostusest vaevatud keskkonnas mõjub minimalistlik maastik väga värskendavalt. Rabas pole palju helisid, lõhnasid ega värve, kuid need on väga konkreetsed ja hoomatavad. Samas on rabal omad kiiksud, mis sellele ühest küljest nii lihtsale maastikule sügavat müstilisust lisavad. Pinnas õõtsub, sagedane udusse mattumine, uimastav sookailu lõhn… Pole sugugi üllatav, et rabamatk ühele argipäevases rutiinis vaevlejale sagedasti pähe tuleb. RMK laudteedel nähtav kinnitab seda.
Ent radadeta rabad on inimtühjad. Ei teagi, kas lapsepõlves loodud hirmudest või millestki muust. Ometigi on omapead käimine on suur samm parema looduskogemuse suunas. Milleks loobuda millestki sellisest mõne totaka hirmu pärast? Usun, et ühtki tõsiseltvõetavat põhjust selleks pole ja just seetõttu mängin kolme Raplamaa raba näitel läbi selle, kuidas ma ise luurel käin.
Näited: kolm Raplamaa raba
Raplamaa on minu kodumaakond. Sellest lähtuvalt seangi end olukorda, kus sooviksin minna mõnda Raplamaa raba avastama. Eeldus on, et laudteesid ja rahvamasse püüan vältida. Põhjus selleks on väga lihtne – kui pean rabamatka omal käel ette võtma, siis eeldab see minult palju tugevamat fookust. Ma pean suutma maastikku lugeda, märgata älveid ja laukaid, lugema metsapiiri ja suutma orienteeruda. Kui soovin loomi-linde näha, peaksin ka vaikselt liikuma. Kõik sellised pisidetailid toovad mind rohkem hetkesse. Mul lihtsalt ei ole aega mõelda sellele, mis ma õhtuks söön või mis kell ma homme kuhugi minema pean. Need on sellistes olukordades täiesti ebaolulised teemad. Nutikas aju ja instinktid tegelevad ellujäämisega, mis tundub juba palju mõistlikum tegevus, millele oma aega kulutada.
Eeltöö rabamatkaks
Kõige parem oleks minna raamatukokku ja küsida mõnd raamatut/teatmikku Raplamaa looduse kohta. Sealt saaksin kõige põhjalikuma info. Aga kujutan ette, et olen keskmisest laisem inimene. Toksin Google’isse “Raplamaa rabad”. Tulemuseks on rida RMK matkaradasid, aga kahjuks mitte ühtegi matkarajata raba. Klõpsan teisele leheküljele ja lõpuks leian Vikipeedia viite “Raplamaa maakonna sood”. Siit leian juba täitsa korraliku nimekirja soosid (raba on kõrgsoo!). Valin välja kolm sood/raba: Aela-Viirika soo, Keava raba ja Nõlvassoo.
Aela-Viirika soo
Avan oma toimetamiste kõrvale ka Google Maps’i. Lisamärkusena ütlen, et Maa-ameti geoportaal on palju peenem ja detailsem rakendus, kust saab maastiku kohta väga palju informatsiooni, kuid seekord mängin asjad läbi väga-väga lihtsalt ja pealiskaudselt. Kõigepealt lülitan Google Maps’i kaardirakenduse satelliidi režiimile. Põhjus on lihtne – nii näen selgemini ära kus ja millised rabad on. Teemakaugele inimesele on esialgu ilmselt vaja harjutada rabade äratundmist – pruunid alad mustade laikudega. Mustad laigud on laukad.
Kirjutan sisse Aela-Viirika soo, kuid ei midagi. Seejärel kirjutan sisse Aela ja Maps otsib mulle välja Aela asula. Märkan, et seal on ümberringi palju rabamassiive. Milline neist see õige siis on? Kirjutan vahepeal Google’isse Aela-Viirika ja saan teada, et seda nimetatakse ka Aela maastikukaitsealaks (nimedega on siin Raplamaal ikka paras pudru ja kapsad, tunnistan!). Sõidan Google Maps’is mööda kaarti ringi kuni leiangi Aela MKA (maastikukaitseala).
Kui rabamatkale minna, siis tahaks ju ikka kiiresti rappa sisse pääseda. Vaatan, kas ja kuidas saaksin autoga rabaservale võimalikult ligi. Kui vaadet lähemale nihutada/suurendada, siis märkan, et ühest kohast läheks rappa justkui mingisugune sissetallatud rada (vaata alljärgnevalt ekraanitõmmiselt, kuidas paremalt küljelt autoteelt kulgeb metsasemale rabasaarele väike rada).
Ega mul tegelikult midagi kaotada pole – tuleb lihtsalt kohale minna. Kõike detaile ei saagi ette näha. Autotee on olemas ja mina pean sealt leidma selle õige “värava”, mis mind rappa juhatab. Aela-Viirika puhul leidsin selleks järgmise asukoha (vajuta siia). Tee on arvestatud sinna minu kodukohast Raplast ja lõpp-punkt paistab olevat igati sobilik matka alustamiseks. Saan siinkohal öelda, et mul õnnestus sealt punktist antud rappa täitsa pääseda ja rabamatk läks igati asjaette. Varsti viin Sind ka sinna!
Keava raba
Kirjutan Google Maps’i Keava raba ja see pakub mulle juba Keava raba vaatetorni. Tegelikult tean, et rappa viis kunagi korralik laudtee ja kui Google Maps sõnaliselt viitab vaatetornile, siis kõrvale ilmuv pilt ilmestab, et sellest on järgi ainult pehkinud puit. Vana, kõdunenud laudtee. Sobib! Raba on suur ja lai. Pääsen parklast kenasti laudteeni ja sealt saan üle avara rabamaastiku minna kuhu aga hing ihaldab.
SIISKI, üks hästi oluline märkus veel. Igal kaitsealusel rabal (enamik meie rabadest/soodest on kaitse all) on oma kaitse-eeskiri. Keava raba kuulub näiteks Kõnnumaa maastikukaitseala koosseisu ja selle kaitse-eeskirjas on selgelt toodud punkt: “(2) Suursaare sihtkaitsevööndis on inimeste viibimine keelatud 1. veebruarist 31. juulini.” Kus on Suursaare sihtkaitsevöönd? Kui kaitse-eeskirja lisana pole seda välja toodud, siis soovitan kasutada Maa Ameti geoportaali. Seal on võimalik valida looduskaitse kaardikiht, mis näitab täpselt ära, kust jooksevad piiranguvööndid. Kelle kaitseks need piiranguvööndid loodud on? Variante on mitmeid – kotkad, metsised eelkõige. Seega veendu enne rabamatka alati, et Sul on kindlasti lubatud antud piirkonda minna. Kui kahtled – küsi kohalikult Keskkonnaameti büroolt näiteks üle.
Nõlvassoo
Hakkan Google’isse nime sisestama ja tõden, et sellist sood või raba ei eksisteeri. Võtan appi Google’i otsingu ja mõistan, et jälle see jant nimedega. Nõlvassood nimetatakse ka Nõlvasooks ja sellise nimega hoiuala on täitsa olemas Raplamaal. Asub see Järvakandi külje all. Liigun Google Maps’iga natuke ringi ja avastan, et Järvakandist viib välja kruusatee, mis läbib rabamassiivi. Tundub, et tarvitseb auto vaid õiges kohas peatada ja rabamatk võib alata. Esimesed laukadki pole eriti kaugel. Vaata ja veendu ise alljärgnevat kuvatõmmist vaadates.
Nõlvasoo hoiualal ma ise veel käinud ei ole, aga kindlasti plaanin minna. Selge on see, et seal võib olla palju paremaid ligipääse, kuid need tuleb omal käel üles leida. Tõeline rabamatk ei peaks olema tuim käed taskus kulgemine, vaid instinktiivne rännak uues ja huvitavas keskkonnas. Lase lahti sellest mõttest, et iga detail peab olema ette teada!
Rabamatk ja varustus
Jätan siinkohal kõrvale pikad nimekirjad ööbimiseks-söögitegemiseks vajalikust varustusest ja lähtun sellest, et eesmärk on lihtsalt avastada pool päeva üht väga põnevat looduskeskkonda. Kindlasti tasub kodus väike matkaamps endale kaasa teha kui ei taha või ei oska priimusega midagi peale hakata. Räägin pigem sellest, et mida jalga panna.
Kui peaks juhtuma, et talv pakub meile stabiilseid miinuskraade ja külmutab muidu nii pehme rabapinnase, kuid seejuures jätab lumekihi tagasihoidlikuks, siis piisab soojadest talvesaabastest. Avastamise mõttes on need parimad tingimused, mida ma soovida oskaks. Selliste tingimuste toel pääseme ligi kaugematele rabasaartele, mida muidu piirab kas vesi või asuvad need sedavõrd kaugel, et räätsadega lihtsalt ei jõuaks sinna poole päeva jooksul.
Paksema lumekihi korral aitavad meid hädast välja räätsad. Räätsade idee on takistada meil pehmest rabapinnasest läbivajumast ja saavutavad nad selle tänu laiale kandepinnale. Ühtlasi aitab räätsade kandmine säästa habrast rabapinnast, sest selliselt ei jäta me endast maha sügavaid jalajälgi. Kui plaanid sagedamini rabas käima hakata, tasub kaaluda räätsade ostmist. Nende hinnaklassid ulatuvad 40st kuni 300 euroni välja. Ma ei hakka siinkohal lahkama, et kellele ja millised täpselt. Kel huvi, saab räätsamatka kohta lugeda minu teisest blogipostitusest “Mis on räätsamatk?“. Teine variant on räätsad endale üheks päevaks rentida. Osta saab räätsasid näiteks Matkamaailmast ja Matkaspordist. Tallinnas rendib neid näiteks 360 kraadi ja Raplamaal Suur Seiklus ja loomulikult mina ise ka. Minu räätsade ja üldse matkavarustuse rendi kohta saad täpsemalt lugeda SIIT. Kui Raplast on tülikas räätsasid võtta ja suund on mujale, siis kindlasti on veel varustuse laenutajaid. Tasub guugeldada!
Möödunud aasta lõpp oli äärmisel vesine. Rabad ujutasid sõna otseses mõttes üle ja oli näha, et isegi selline suur looduslik käsn ei suuda kuskilt maalt enam vett vastu võtta. Kui sellises olukorras peaks tekkima väljakannatamatu isu jõhvikate ja metsikuse järele, siis võivad hädast päästa kõrge äärega kummikud. Tõsi, kummik pole parim jalanõu matkamiseks, kuid mõnetunnise sumpamise saab nendega kenasti tehtud. Pole kummikuid? Siis mine Magaziini poodi ja osta endale ca 15-30 euro eest.
Mis veel? Mitte midagi. Vot nüüd hakka katsetama ja avastama! Ja kui on küsimusi, võta minuga julgesti ühendust! 🙂
Kui tunned, et omapead liikumiseks on veel pisut vara, aga sooviksid alustuseks tulla oma pere või sõpradega, siis võta minuga ühendust. VÕI kui tunned, et tahaks hoopis üksi ja ööseks rappa tulla, siis oled samuti sattunud õigele leheküljele. Ööbimisega matkaks pakun kogu varustust ja toitlustust enda poolt. Loe lähemalt, mida olen rippvoodis ööbimise kohta kirjutanud.
Küsimuste korral võta minuga ühendust romet.vaino@gmail.com
Romet