Pool päeva oli seljataga ja selle jooksul tervitatud üht noort meriforelli. Tõenäoliselt see oleks punkt, kus suurem osa inimesi lepiks olukorraga ja naaseks koduste toimetuste juurde. Kuna ma ei olnud ainult saagi peale väljas, siis nautisin täielikult mängu ilu. Sügisele äärmiselt iseloomulikud hallid, madalate kihtide pilved pakkusid lõputut kontrastide mängu – üksikute päiksekiirte käes ergastunud kollased kased tasakaalustusid tumenenud pilvemassidega kuni valguse kadumisel värvide palett jälle pehmemaks muutus.

Olen seda korduvalt maininud, et sellised käigud tuletavad mulle alati meelde kuidas elusse tasuks suhtuda. Leida just sellised tegevused, milles tunneme end nii hästi, et jätkame neid rõõmuga ka siis kui tulemused pole päris soovikohased või kui iga teine inimene annaks tunnistust läbikukkumisest.

Jalutasin mööda pikka kivikari rannale ning suundusin autoni, kus tegin kiire söögi. Järgmine peatus – Pärispea poolsaar. Tee peal jälgisin vasakule jäävad rannikujoont, mis ülimadala veetaseme tõttu oli tavatult kivine. Ma ei tea miks see nii on, aga Lahemaa tekitab alati sellise kodutunde, et tõenäoliselt võiks suurema kõhkluseta juba täna sinna kolida kui võimaluse leiaks.

Kohale jõudes jalutasin kiire ringi RMK Purekkari telkimisalal – et ikka valgel ajal oma öine “kodu” üle vaadata. Vaatepilt oli rõõmustav. Antud telkimisala on minu hinnangul täiesti fantastiline koht vaba aja veetmiseks. Tõenäoliselt on see suvisel ajal kõikidele aktiivse elustiili viljelejatele ka ammu teada tõde. Isiklikult peangi kevadet-sügist isegi paremaks telkimise perioodiks. Putukaid on vähem, inimesi on vähem ja loodus on “elavam.”

Telkimisele mõeldes läheb mõte paratamatult uitama. Leian, et oleme oma harjumuste orjad, aga teinekord on olukord veelgi veidram. Me teeme paljusid asju üht konkreetset moodi, sest teised ümberringi  on nii harjunud tegema. Need pole algselt isegi mitte meie endi ideed. Ja telkimine, nagu ka paljud teised tegevused looduses, välistatakse enda jaoks, sest “sügise/kevadel normaalne inimene ei telgi – see on ju suve tegevus!?.” Milleks end piirata?

Tagasi auto juures. Haarasin ridva ja seadsin sammud otsusekindlalt vee suunas. Silme ees avanes meeletul hulgal “halli ala.” Teisisõnu veetaseme alanemisest paljastunud kivid, mis olid rannikut varasemate käikudega võrreldes tundmatuseni muutnud. Madal veetase mõjus julgustavalt, isegi ettevaatamatuks tegevalt.

Lõputud kivivared, lõputud võimalused kala tabamiseks. Ja ometigi ei pruugi hingelistki näha!

Lõputud kivivared, lõputud võimalused kala tabamiseks. Ja ometigi ei pruugi hingelistki näha!

Ühel hetkel avastasin end suurte kivide vahel lõksus olevat. Merel on komme suuremate kivide ümber pinnast minema uhuda ja tekitada sinna ootamatult sügavad augud. Olin end edukalt mööda kive sellise kaugema tipuni viinud, kuid muutusin nõutuks tagasitee leidmisel. Sellistes olukordades tekivad inimese peas huvitavad kaalutlused. Esmalt proovid suure rändrahnu otsa ronida ja mõtled, et kas suudaksid sealt end alla lohistada ilma, et lõhuksid äsjasoetatud kahlamispüksid. Tung märjakssaamist vältida on sedavõrd tugev. Kuid ühel hetkel tuleb kaine mõistus koju. Saad aru, et märjakssaamine on võrreldes uute pükste ostmisega suhteliselt väike kaotus. Ometigi sellises üdini ürgses keskkonnas unustad igasugused numbrilised väärtused ja juhindud eelkõige “tunnetuslikest väärtustest.”

Saatuse tahtel pääsesin siiski tänu headele akrobaatilistele oskustele kuiva nahaga. Nagu arvata võib, siis ülejäänud õhtu oli oluliselt riskivabam. Taanduv pilvisus ja soe õhtupäike vähendasid drastiliselt kala saamise võimalusi, kuid lõid üemata mõnusa atmosfääri iseendaga olemiseks.

Seekord sai öelda, et päike rikkus päeva. Kalale päike ei meeldi. Hea märkus pessimistidele - kõik on perspektiivi küsimus.

Seekord sai öelda, et päike rikkus päeva. Kalale päike ei meeldi. Hea märkus pessimistidele – kõik on perspektiivi küsimus.

Et ajataju omandab looduskeskkonnas täiesti uue väärtuse, siis võib looduskaugem inimene eriti sügiseti saada oma õhtuste tegevustega (telgi ülesseadmine, lõkke tegemine, toiduvalmistamine) pimeduse poolt alla neelatud. Antud juhul õnnestus kõik ideaalselt. Seadsin telgi püsti, tegin lõkkeasemesse tule. Panin poti supiga tulele ja vajusin rammestunult pingile. Värske õhk koos sooja lõkkekuma ja valmiva toidu aroomidega mõjub nagu üks suur pai väsinud kehale. Kui peaksin viitama ülima rahulolu tundele, mida on võimalik tunda planeedil Maa, siis just see ongi see tunne!

Viimane päikese valgus. Üks näljane ootab igatsevalt kõhutäit.

Viimane päikese valgus. Üks näljane ootab igatsevalt kõhutäit.

 

Seekord tuli ilma priimuseta hakkama saada, kuid seda arhailisem ja emotsionaalsem oli olustik.

Seekord tuli ilma priimuseta hakkama saada, kuid seda arhailisem ja emotsionaalsem oli olustik.

Kell oli kaheksa õhtul. Õrn laine loksus randa, horisondilt oli kerkinud täiskuu, mis mille kuma muutis maastiku eriliselt ruumiliseks. Minu pilku horisondini saatis kaunis muster – lahesoppidega vahelduvad maaninad, mille värvus udu mõjul kaugenedes tumedamast üha heledamaks muutus. Isegi taskulamb polnud vajalik. Möödusin ükskõikselt armastaja paarist ning suundusin läbi kuusäraste vareskaera ja pilliroo väljade liivase lahesopi suunas. Avanev pilt oli maaliline. Taandunud vesi oli mandrile loovutanud sileda liivase merepõhja, mis kuu paistel eriliselt sätendas. Õrna laineloksu täiendasid heliliselt veel laululuikede parved ja kaugusel podisev paadike. Null muret südamel ja eriliselt kodune tunne selles pimedas, kauges ja võõras kohas.

Just selle sama emotsiooniga jalutasin telki ja pugesin magamiskotti, ning tõmbasin veel ühe paksema teki ka peale. Oli ju oodata öökulma. Tol hetkel polnud mul veel aimugi, et satun öö jooksul täiskuuga huvitavatesse dialoogidesse.

 

Et lugeja mind paremini mõistaks, siis püüdkem visualiseerida kuidas seesama veest vabanenud niiske liiv täiskuu all sätendas!

Et lugeja mind paremini mõistaks, siis püüdkem visualiseerida kuidas seesama veest vabanenud niiske liiv täiskuu all sätendas!

 

Viimane asitõend endast juhuks kui mõni mereelukas peaks öösel maismaale toituma tulema :)

Viimane asitõend endast juhuks kui mõni mereelukas peaks öösel maismaale toituma tulema 🙂

Categories: Üldised mõtted

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga