Mõtteid piraadisaarelt

Tundub, et vajadus kontrastide järele on universumi dünaamikasse justkui sisse kirjutatud. Või on selle taha peidetud hoopis süsteemi püüd saavutada tasakaalu? Yin ja Yang? Nõudlus ja pakkumine? X ja Y?

Kui pilt kisub liiga valgeks, hakkavad kuskilt ilmuma mustad laigud. Ja ajastul, kus igapäevane informatsioonirohkus vaat et halvab meie efektiivsuse ja kaotab elumaitse, saavad Eestimaa laidudest need mustad laigud. Tänapäeva Eldorado. Tõotatud paik, kus on võimalik end päriselt välja lülitada. Isegi eestlase jaoks, kes muidugi üsna kaitstud suurlinnade kurnavast inforuumi ja selle kajade eest. Ja piisavalt hästi hoitud saladus, et vältida kollturistide (mõtlesin sellise sõna just ise välja 😊 ) horde.

Sellised mõttealged hakkasid minus võimust võtma kui astusin möödunud nädalavahetusel Mohni saarele. Tegelikult oli tegemist ainesega, mis oli alateadlikul tasandil juuri hakanud ajama juba minevikus – siis kui sai suviti käidud Saarnakil ja Hanikatsil. Sel ajal ei eksisteerinud sotsiaalmeediat, rääkimata 3G või 4G võrkudest. Nende laidude emotsionaalne väärtus on tänini minu jaoks fenomenaalselt kõrge, kuid nüüd oleme jõudnud aega, kus selle kõige kasu saaks kindlasti ka Exceli tabelis ära näidata. Et tõesti vaid mõni päev väiksel saarel mõjub kui kõrvaklapid lõppematul rokk-kontserdil.

Esimesed sammud Mohnil tundusid nagu oleksin mõne hiiglase toredasse kiviktaimlasse sattunud. Tõenäoliselt tormituulte tõttu maadligi hoidvad kadakad vaheldusid lillakate nõmmliivatee ja kollaste kukeharja patjadega. See pole lihtne paik elamiseks – lihtsustatult öeldes on merest kõrgem kivihunnik osaliselt kaetud liiva-mulla pinnasega. Võibolla natuke ka liialdan, sest osa saarest on kaetud ka paksema pinnase kihiga, kus kasvab isegi suuremaid puid. Suviti kuivab kadakatevaheline pinnas suures osas läbi. Seetõttu domineerivad kõikvõimalikud kuivalembesed eluvormid. Eelpool mainitud kirkamatele asunikele lisaks leidub seal rohkesti samblikke. Efektiivsuspunktid lähevad vaidlematult metsmaasikatele, kes käesoleval aastal olid vähemalt minu silmis tegemas täielikku triumfi. Kümnekonnasentimeetrisel kuivuse käes kannataval pinnasel sellise saagikusega esineda on imestust väärt.

Nõmm-liivatee

Mohnil kasvab mitmeid taimeliike, kelle jaoks see Läänemere saar on lõunapoolse levila piirjooneks. Kahtlustan, et hea maastikutunnetusega inimene suudaks selle põhjused üldjoontes ka ise välja nuputada. Jääajast jäänud põhjamaine/skandinaavialik hingus on minuarust seal päris selgelt tajutav. Soojenev kliima sellele kindlasti head ei tee, kuid täna veel on see põhjamaine “taimede kultuur” elujõuline ja igati nauditav.

Harilik kukehari

Mööda saart ringi rännates müüsin endale veel maha idee, et et meie looduslik keskkond kirgastub kuskil aju loovuse soppides ja väljendub lõpuks kunstis, disainis, muusikas. No vaadakem seda kiviklibu, kadakaid ja nõmmliivateevaipasid. See on täiesti ehtne Skandinaavia disaini nektar. Üks korralik sõõm seda maastikku ja kohe märkad, kuidas pehmed toonid ja minimalism Su kunstilises käekirjas ja muus eneseväljenduses domineerima hakkavad.

Vahemeri või Läänemeri?

See, et Skandinaavia disain kõnetab väga suurt osa maailmast, on minujaoks omamoodi viide meie maastike tunnetuslikule ja visuaalsele nautimuslikkusele. Ma ei saaks kuidagi öelda, et meie suvised Läänemere väiksed laiud oleksid kuidagi madalamas staatuses kui troopilised atollid. Pigem on meil siin väga selgelt eristuv pärlikee laidudest, mille sarnast peale meie laiuskraadi mikroskoopilise lõigu mujal ei eksisteerigi. Lisada sinna juurde veel valged ööd, aeglased päikseloojangud ja väga selged lõhnad terviklikku meelelist kogemust silmas pidades kaldun pigem arvama, et äkki istumegi siin hästi hoitud saladuse otsas.

Põhjamaine eksootika – hästi hoitud saladus.

Muidu nii tagasihoidliku puistu ja rannataimestiku taustal hakkab õrnalt silma saare tõenäoliselt vanim elusolend. Oma eale kohaselt suudab ta titaanlikku välimust suurte lehtede abil soliidselt varjata – kõik ei peagi teadma, kõigile polegi vaja tõestada. Sest tema võra alla astudes saab kõik hetkega selgeks. Tekib vaikus, siis imestus, millele järgneb aukartus. Selliste vanade puude puhul ei olegi faktidel nii määravat kaalu. Olgu nad 300 või 600 aastat vanad, ühtemoodi pahviks löövad nad kõik. See on kui mingisugune ürgne äratundmine.

Et ajalooliste lugude järgi olnud saar kunagi kaetud võimsa pärna-tammemetsaga, siis süttib fantaasia siinkohal nagu varakevadine kulutuli. Väike saar, millel laiuks sellised muinasjutulised puuvõrad ei oleks kindlasti mitte ainult visuaalne elamus, vaid jätaks kustumatu jälje ka kuskile hingesoppidesse. Tõenäoliselt leiaks õrna aimduse sellise fantaasia väljanägemise kohta Hanikatsi laiu või Abruka saare laialehisest metsast.

Mohni laialehise mets saatus oli kurb – see olla piraatide tabamiseks maha põletatud. Ainus ellujääja ilutseb siin Teie ees fotol.

Mohni pärn

Selline taustainfo aitab ehk natukenegi paremini selgitada, et miks üks puu teistest sedavõrd palju võimsam ja vanem on. Mohni pärn ei ole lihtsalt omapead selle “kivikari” otsas üles kasvanud.

Puud justkui teaks, et pika ja terve elu võti on koostöö ja koos elamine. Mets on kui omaette ühiskond, sotsiaalsete suhete kogum. Tervik. Selliselt on võimalik informatsiooni ja toitaineid vahetada-jagada. Kaitsta end äärmuslike temperatuuride eest läbi mikrokliima loomise. Viiteid on isegi selle kohta, et õnnetu saatuse kätte langenud puid püütakse kollektiivselt toetada. Kuid piiratud ressursside tingimustes ei pääse karmidest valikutest – noortele ja kahjustada saanud puude aitamisele tuleb eelistada elujõu jagamist vanemate organismidega. Sest neil on reeglina ulatuslikum juurestik. Puude puhul on küsimus alati tervikus, mitte kellegi individuaalsetes huvides. Hoolitseda tuleb eeskätt nende eest, kes loovad rohkem sidusust läbi suurema juurestiku.

Veeretasin neid mõtteid puude elust terve eesseisnud õhtu vältel, kuni ühel hetkel sai mu mõistus mõneks hetkeks taaskord halvatud. Oli päikseseloojangu aeg ja ratsionaalne mõttetöö vajus emotsionaalse hullustuse varju.

Minimalistlik ja nauditav. Palmi asemel võib ka kadakas vaatamist väärt olla.

See ei olnud mulle esimene kord tajuda, et öö saabumine suvisel Eestimaa väikesaarel on fotograafiahuvilisele ühtaegu nii meeliülendav kui frustreeriv. Võimalus valida vaatenurki 360 kraadi ulatuses tekitas paratamatult tunde, et mind on liiga vähe. Ühes saare küljes kerkis sinise horisondi tagant täiskuu. Teises küljes langes päike lõõmava kuma saatel merre. Ja nende kahe vahele jäi veel omakorda üüratu valgusspekter. Ole ainult mees ja jäädvusta.

Sinisest kerkiv Kuu…

Oma viimased kaadrid hämaras lõpetasin mõttega surelikkusest. Et selline värvimängude ja hetkede tagaajamine annab mulle tegelikult tunnistust kui ajutine kõik on. Ja kõiki hetki me polegi võimelised tabama-kogema. Elu ongi natuke nagu Eestimaa saareke selles suvises öös. Kahes kohas korraga olla ei saa – lihtsalt usalda ennast ja vali sobiv vaatekoht. Ja jälgi mängu!

Ja lõõmavasse oranži langev päike.

Lisa kommentaar