Olen üle 4 aasta pea igapäevaselt mööda kodumaa rabasid hulkunud. Kui algul põhiliselt omapead, siis viimasel ajal pigem teistele seda ürgse looduse hälli tutvustades. Läbi selle on olnud muutumises ka minu enda suhe selle maastikuga. Mul on olnud vähem võimalust vahetuteks ja täielikeks kogemusteks. Selleks peab ikka üksi käima ja andma endale aega. Mitte mõne tunni, vaid ikka päevi. 

Maastikega on minu jaoks kuidagi teistmoodi kui inimestega. Alles teisel või kolmandal päeval hakkad päriselt kohale jõudma ja tekib mingisugune tunnetus. Inimestega kipub olema nii, et pidevalt koos olles hakkan juba teisel päeval väsima ja tahan eemale. Tekib küllastumus.

Käesolev aastagi on tekitanud tunde, et mingi faas oleks justkui täis saanud. Sisemine vaist ütleb, et on vaja otsida uusi vaatenurki. Käia mööda uusi radasid. Nii füüsilises kui vaimses mõttes. Olen proovinud ka mööda vanu radasid lonkida, aga rahutus kisub mujale. Seetõttu olen hakanud realiseerima poolikuid mõtteid, mis mind juba mitmed aastad saatnud.

Üks selline idee on olnud tundrasse minek. Just siis, kui kohtuvad sügisene kargus ja looduse eluringi pidulik lõppvaatus. Seal põhjas avanevad mulle mitmete suurusjärkude võrra suuremad mastaabid kui siin Eestimaises mikromaailmas. Kusjuures maastik pole üldsegi nii võõras kui võiks millegi tuhande kilomeetri kaugusel asuva kohta arvata. Väikeste mööndustega võiks tundrat pidada meie rabamaastiku umbes 3000 aastat nooremaks vennaks. Niisiis võib minu tundrahuvi vaadata ka kui soovi uurida raba sugupuud. 

Juba kevadise pikema puhkuse ajal käis mul peast läbi paar konkreetsemat tundraga seotud mõttevälgatust. Järgmised võnked saabusid kuskil jaanipäevaaegses suves ja siis piilusin juba kalendrist oma sügisest toimetusi. September oli paari broneeritud tegevuse tõttu liialt killustunud ja leppida tuli oktoobriga. Kas oktoober on hea või halb matkakuu teisel pool polaarjoont, ei osanud ma tol hetkel mõeldagi. Oluline oli see, et see painav mõte saaks lõpuks teoks. 

Kui üsna alguses sai mulle selgeks, et lähen esimese käiguna hooajal turistidest pungil Abisko rahvusparki, siis sekkusid eeltööd tehes kõrgemad jõud. Täiesti juhuslikult jäi mu silme ette pilt mägede vahel asuvast hiiglaslikust jõedeltast. Selle all sõna Rapadalen. Tundsin nädalate jooksul, kuidas need väänlevad jõekäänud halvavad mu peas kõik muud ettekujutused ja lõpuks olingi sunnitud alistuma. Abisko asemel hakkasin uurima, et mis koht see Rapadalen siis ikkagi on ja kuidas ma sinna saan. 

Rapadalen või Rapa valley või ka Rapa jõe org on ühest küljest üks ikoonilisemaid paiku Euroopa looduses. Google’i pildiotsing pakub suurel hulgal droonifotole sarnanevaid vaateid mägede vahel hargnevast jõest, mis lõpuks ühtlasesse veemassi suubub. Need fotod on enamasti tehtud ühe eristuva, ligi 1,2 kilomeetri kõrguse mäe tipust, millel nimeks Skierfe. Kogu see ala kuulub Sareki rahvusparki, mida vastupidiselt ikoonilisusele peetakse Euroopa viimaseks ürglooduseks või ka Euroopa Alaskaks. Tegemist on ühe raskemini ligipääsetava rahvuspargiga, kus on väga vähe märgitud radasid. Siin on inimene omapead. Skierfe mäetipust ja jõe deltast rohkeid fotosid vaadates võib muidugi hoopis teine mulje jääda – et tegemist on ikkagi turismiatraktsiooniga, kus käib läbi palju inimesi. 

Tavapäraselt piirdubki Sareki rahvuspargi külastaja kogemus Skierfe tipuga, sest sinna viib rada ja mägionn on turvalisuse mõttes ca 8 kilomeetri kaugusel olemas. Rahvuspark ise on tegelikult ca 50-kilomeetrise läbimõõduga inimtühi ja mägine ala, kuhu kuuluvad Rootsi ülekahekilomeetristest mäetippudest rohkem kui pooled. Võibolla just seetõttu on Sarek ka Rootsi kõige sademeterikkam piirkond. Füüsilise vormi kõrval peab siin liikujal lisaks ka palju õnne olema, sest päevi kestvad sajud on siin täiesti tavalised. 

Skierfest kaugemale rahvuspargi südamesse jäävate alade kohta on juba oluliselt raskem ülesvõtteid leida. Olen leidnud mõned mägesid pildistavad fotograafid, kes teevad sinna mitmenädalalasi fotoretki ja midagi sellist oli ka minul algselt mõttes kui Sareki rahvuspark koos Rapa jõega mulle silma jäi. Sarek on muuseas Euroopa vanim rahvuspark ja eriti tuntud oma hiiglaslike põtrade poolest. Kuna jahti piirkonnas ei peeta, ei oska väidetavalt need hiiglased inimesi ka karta. Kuigi ma põtra ei kohanud, nägin nende sarvi mägionnide seintel. Esimene mõte oli, et kui leiaksin sellised mäealusest metsast, siis isegi kõige parema tahtmise juures ei jõuaks ma neid autoni vedada. Küllap ei mahtunuks need mu autossegi ja võibolla ongi nii, et mõned asjad peavad jääma sinna, kust need pärit on. 

Igatahes oli Sarek mind täielikult hüpnotiseerinud ja septembris kuulus suur osa vabast ajast (ja uneajast) ettevalmistuste tegemiseks. Mul ei olnud kuigi palju teadmisi selle kohta, et mida mul täpselt vaja läheb. Arvestasin juba ette, et pigem võtan asju rohkem kui vähem kaasa. Seda enam, et minu saabumisaeg juhtus perioodi, mil ükspäev võib olla soe sügisilm ja järgmisel päeval juba korralik talv. Et üks peamisi eesmärke oli just maastike pildistamine, siis suur osa seljakoti kaalust kuuluski fotovarustusele. Võin juba etteruttavalt ära öelda, et fotovarustusega mägedesse minek on nagu sülelapse kaasa võtmine. Kuna ilm on heitlik, peab pidevalt mõtlema kus ja kuidas tehnikat hoida ja see omakorda kulutab palju füüsilist ja vaimset energiat.

Detailidesse minemata läks minu seljakotti hulk sokke, mitu komplekti sooja pesu, kindad, kaks mütsi, toit, fotovarustus (statiiv + 3 objektiivi), gopro kaamera, magamiskott, telk, priimus, gaasiballoonid, pealamp, esmaabitarvikud, märkmik, üks raamat, matkakepid. Kaal kokku ca 35kg, mida on selgelt liiga palju. Eriti hea meel on mul selle üle, et viimasel päeval Eestis olles õnnestus mul rentida korralik mägimatka telk. Võimalik, et see otsus päästis hiljem mind väga raskest olukorrast.

Matkavarustuse kokkuajamisest ja pakkimisest väljakutsuvamgi on selliste äraminekute ajal tegeleda kõikvõimalike mittefüüsiliste nähtustega. Ise tunnen pea igakord pikemale matkale minemise eel kuivõrd seotud ma selle inimese maailmaga olen. Nii seotud, et kui ise tahad lahti lasta, siis oled karvupidi selles suures süsteemis nii sees, et see ei taha sind minema lasta. Alles siis kui oled mere peal, saad kergendusest ohata.

Õnnelik pagulane, kes lõpuks laevale pääsenud.

Miks?

Olen püüdnud nii enda kui teiste jaoks mõelda, et milleks üldse selliseid käigud. Varasemalt olen sügiseti kodumaal mõne pikema retke ette võtnud. Viimati tegin nädalase rabamatka läbi Pärnumaa suuremate rabade. Nüüd oli aeg küps, et astuda siit väikselt maalapilt välja, et seista silmitsi suurema määramatuse ja eraldatusega. 

Mul on olnud õnn kogeda seda tunnet, et tegelikult on elus midagi veel peale kõigi nende kohustuste ja rollide, mille täitmisega me arvame, et peame igapäevaselt tegelema. Juba nooremana mööda metsi hulkudes tekkis mõttetasandil korraks segadus, et milline maailm siis see õige on – kas see olevikus kulgev või ikkagi see, kus pead pidevalt homse peale mõtlema ja mitut elu korraga elama? Hiljem sain aru, et viimasest pole pääsu, aga teadlikult tegutsedes on võimalik otsida mingisugust tasakaalu nende kahe maailma vahel. Tegelikult tundub mulle segaste ühiskondlike arengute taustal, et enda hoidmiseks tulebki teha järjest jõulisemaid väljalülitusi. Minna veel rohkem eemale, minna kauemaks. Sellised ärakäimised toovad selgust. Kiirustav ja intensiivne eluviis muudab kuidagi pimedaks ja tuimaks. Võrdlen seda peol käimisega. Muusika mängib valjult ja kui lõpuks peosaalist välja astud, viliseb kõrvus ja paljud ümbritsevad helid jäävad märkamata. Kuigi see näide on heli kohta, siis laieneb see ka kõigele muule. Süsteemis sees olles on raske seda adekvaatselt hinnata. Tuleb minna eemale. 

Kuigi füüsiliselt on maastikul ja eriti mägisel maastikul liikumine raske, muutub hing kuidagi kergemaks. See toob pähe igasuguseid eksistentsiaalseid mõtteid. Tunnetuslikult tekib ka mingisugune kihilisus: on jälgitavam, et millised mõtted lähtuvad minust kui inimesest, millised minust kui mehest ja millised minust kui Rometist. Kui gaas on põhjas ja tähtajad silme ees, tormad läbi päevade ja kõik sulavad need kõik kokku üheks massiks ja nii on väga kerge end ära kaotada. 

Mulle meeldib see, et metsikus looduses on vähe mõõdupuid. Kui suudad endal elu sees hoida ja endaga mitte tülli minna, võidki endale suure pai teha ja end tunnustada. Jõuad pärast rännakut tagasi tehismaailma ja juba hakatakse sulle läbi reklaamide ja meedia meelde tuletama, et tegelikult on sul ikkagi midagi puudu. Piisavalt pika aja jooksul võibki neid mantraid kuuldes seda uskuma jääda. Et seda usku mitte omaks võtta, on vaja sellest väiksest väljamõeldud maailmast eemalduda. Kujundlikus mõttes elame nagu väikses allveelaevas, kus on omad reeglid ja tavad. Kui piisavalt kaua selle pardal istuda, hakkab tunduma, et sellega elu piirdubki. Tegelikult laiub ümberringi lõputu ookean. 

Inimesed tunnevad ümbritsevat maailma järjest vähem. Ma pean silmas looduskeskkonda. Me hakkame ära unustama, et oleme sellest osa. Tagajärgi ei pea kaugelt otsima. Muuhulgas näib, et keskendudes looduse asemel iseenda loodud kapseldunud maailmale, tunneme me järjest vähem ka iseennast. Inimese arusaam iseendast muutub väikeses maailmas väga piiratuks. Kardame määramatust nagu katku ja sellega käime mööda etteantud vaimset rada – me teame ette kuidas millelegi reageerime, kuidas mingis olukorras end tunneme. Kui pole kindel kuidas käitume, püüame seda olukorda vältida. Palju on sellises maailmas midagi enda kohta õppida?

Esimesed emotsioonid

Suurest elevusest sõitsin pea ühe jutiga Sarekini välja. Otsustasin magada umbes 150 kilomeetrit enne sihtpunkti ja leidsin selleks täiesti juhusliku koha kuskil maanteeäärses metsas. Telki ei hakanudki üles panema ja magasin autos. Aimasin ilusat päeva saabuvat, mistõttu ärkasin juba enne päikesetõusu. Kuna algne plaan oli kulutada sõiduks kaks päeva, siis võtsingi selle vabanenud päeva kohanimispäevaks. Käisin väikses Jokkmokk’i asulas poes ja liikusin siis juba edasi Stora Sjöfalleti rahvusparki. 

stora-sjofallet

Stora Sjöfallet’i rahvuspark

Üks asi sai mulle selle reisi jooksul väga selgeks. Tegelikult aimasin juba varemgi, et parim viis reisimiseks on jala, kuid need kaks nädalat pakkusid kontrastina kogeda nii autoga kui jala liikumist. Ükskõik kui ilusaid vaateid sulle otse autoaknasse ka ei tooda, on see ikkagi asjade kogemine distantsilt. Võid päeva jooksul läbi sõita sadu kilomeetreid ja saada kerge vaevaga kauneid fotosid, aga midagi väga olulist jääb puudu. Nägemismeel on emotsionaalses mõttes väga pealiskaudne. Ka jääb olemata mingisugune alateadlik kommunikatsioon maastikul liikuva keha ja keskkonna vahel. Oled asetatud kui kilekotti. 

Täiuslik peegel

Seetõttu tegin vähemalt vahepeal pikemaid peatusi ja ronisin väiksemate mägede otsa. Kogesin selle maastiku raskust ja võlu. Eriliselt karge õhk, vähe lõhnu, harjumatult järsud tõusud minusuguse lamemaalase jaoks. Pikemalt paigal olles pälvisin kohalike uudishimu – ühe pildistamise ajal tuli mind vaatama laanenäär. Lind, keda olen alati tahtnud oma silmaga näha. Sellised asjad ei juhtu autos istudes. Ka fotodele tekib hoopis teistsugune emotsionaalne väärtus kui need on saadud läbi füüsilise pingutuse ja kannatlikuse. 

Tõenäoliselt on kõrghooajal teeääred autosid ja rahvast täis, kuid oktoobri algus olin kui maailma lõpus. Vaid mõni üksik auto möödus minust sadade kilomeetrite jooksul kui olin asulatest väljas. Ütlen ausalt, et rahulikust kulgemisest ei tulnud esimesel päeval midagi välja. Olin nagu poolaruline, kes mõne kilomeetri järel jälle auto peatas ja siis kaameraga ahvatleva vaate suunas jooksis. Oli paar õnnelikku libastumist märgadel kividel ja pärast seda pidin end teadlikult maha rahustama, sest kõige olulisem oli ju alles ees. Vaatasin veel viimase valguse käes lumiseid mäetippe ja fantaseerisin, kuidas ma 4-5 päeva pärast juba kuskil seal lumel kõnnin. Pimeduse saabudes võtsin lahti Google Mapsi ja avastasin, et oma suures eufoorias olin oma pikema matka alguspunktist sõitnud kolme tunni teekonna kaugusele. Pärast nii aktiivset päeva oli paras väljakutse sellist “koduteed” läbida, aga sain sellega hakkama. Tahtmine oli piisavalt suur.

Võimalus higine nägu puhtaks pesta

Aktse, Skierfe, Nammasj ja Tjahkeli

Minu teekond algas ühe võimsa mägijõe sillalt. Lülitasin välja oma telefoni ja oma ettekujutuses pidin selle mobiilside ja 4G sisse lülitama alles 8-9 päeva pärast. Selline oli plaan. Ilm oli vihmane. Lakkamatu peen vihm. Koorisin aina riideid vähemaks, sest vettpidav vihmariietus ei ole kuigi hingav. Koorikpüksid olid mul paljaste jalgade peal ja ülakeha lahutas vihmajopest õhuke soe pesu. Higistamine oli paratamatu. Esmamulje oli igatahes lohutav – tundsin end palju kergema ja võimekamana kui aasta tagasi 7 päeva Eestimaa rabades hulkudes. Siis oli varustus kesisem ja seljakott kehvemini pakitud. Lisaks liikusin siis räätsadel. 

Mõistsin, et kõik oli toimunud kuidagi väga järsku. Alles olin Eestis ja nüüd lonkisin kuskil boreaalse metsa vahel, käes kaart ja kaelas kompass. Olin välja uurinud teekonna ja nüüd siis liikusin mööda seda. Juba üsna varajases faasis ilmus mu vaatevälja see kurikuulus Skierfe, millest niipalju fotosid olin näinud. Tema terav tipp oli varjunud pilvedesse, aga isegi “poolpaljana” tundsin selle tipu kilomeetrite kauguselt ära. Minusugusele rabaloomal kulus sel teekonnal tükk aega vahemaadega harjumiseks. Visuaalselt tundus mulle, et kohe-kohe olengi kohal Aktse nimelises mägionnis, kuid tundide möödudes ei olnud see ikka veel saabunud. Ka Skierfe ei paistnud kuidagi lähemale tulevat. Kõik see tekitas minu sees veidra seisundi, kus üks osa minust üritas mingisugust kinnitust saada, et kas ma ikka päriselt tean mida ma teen. Kas ma olen lolliks läinud? Teine osa rühkis aga vastuseid andmata edasi. Mul kulus vist mõni päev kui see reaalsuskontrolli ihalev mehhanism minus hääbus. Sellisel hetkedel  tulevad need inimese mitu mina päris selgelt välja ja peita ei anna neid kuhugi. See inimese varjupool tuleb omaks võtta ja võidelda pole sellega mõtet.

Häbelik peategelane Skierfe (paremal) on otsustanud end pilvedesse peita

Ühel hetkel kuulen peaaegu viirastuslikku paberi krõbinat ja äkitselt märkan puude vahelt kolme inimest seljakottidega. Ütlen neile “Hi” ja olen neist peaaegu sõnatult möödumas kui otsustan ikkagi peatuda ja uurida, et kes nad on ja mis suunas liiguvad. Tuleb välja, et kolm kanget naist, kes olid 11 päeva mägedes. Üks sakslanna, üks inglanna ja kolmanda rahvust ma kahjuks ei mäleta. Uurisin, et mis mind ees ootab ja soovitati jõeoru asemel liikuda mööda mägesid, sest veetase pidavat vihmade tõttu olema liiga kõrge. Küsisin, et kas nad on veel hingelisi näinud ja ütlesid, et mägionnis on ka kaks naist, kes ilmselt pikka matka ei tee – hoiavad oma asjad seal ja teevad väiksemaid retki ümbruskonnas. Mõtlen endamisi, et vot kus tagurpidi maailm – tühermaad ja mäed peidavad endas matkavaid naisi. Mehed on kuskile kadunud. Jätan nendega hüvasti ja astun edasi. Kuni lõpuks näen tuhmunud puidust silti “Aktse 0,5 km”. 

Järgmisel hetkel avaneb mu ees taas pilt, mida olen internetist näinud. Kolm punast hütti ja ühe seinal neist hiiglaslikud põdrasarved. Selle “sarvilise” hüti taga aga Skierfe ja Skierfest vasakul Nammasj – veider munakujuline kalju keset jõeorgu. Uitan mõne aja mägionni territooriumil, kuid ei leia ühtki hingelist. Kellegi telk on üles pandud, kellegi asjad kuivavad onni terrassil. Lõpuks löön käega ja lähen kaduva valguse saatel jõe delta suunas. Leian vee ääres kasepuude vahel ühe kõrgema künka ja panen sinna oma telgi üles. Ja seejärel veedan vist mitu tundi lihtsalt mägesid vaadates ja pildistades. Vihma sajab endiselt ja kõik on väga niiske. Olen tehnika pärast mures, aga ma ei saa jätta pildistamata. Vasakul on pikk ja kõrge Tjahkeli, keskel muhku meenutav Nammasj ja paremal Skierfe. Mõtlen, et kui sadu jätkub ka järgmisel päeval, teen vihmapühad ja jätan telgi üles. Edasi ei liigu. 

Aktse mägionn, Nammasj ja Skierfe (paremal)

Vaade laagripaigast. Kui ma vaid oleks teadnud, mis vaatepilt seal udu taga avaneb

Nii lähebki. Ärkan lakkamatu vihmasabina peale ja mõtlen, et kas täna üldse telgist välja minna või mitte. Ühel hetkel saab uudishimu võitu ja tõmbangi oma vihmariided selga ja asun rännakule. Seekord kaasas vaid gopro kaamera ja kellegi tass, mille leidsin kuskilt jõe äärest. Ma lähen ikka päris julgelt. Olen kaardi ja kompassi maha jätnud ja lihtsalt lähen, tunde järgi. Esialgu läbi tuttavlikult soiste alade, siis läbi kuusemetsade ja lõpuks jõuan mäenõlval kasvava kaasikuni. Maastik on nii erinev mu kodumaast, ent ometi on selles nii tuttavlikke mustreid. Mingi sisemise vaistu pealt satun äkitselt sissekäidud loomarajale. Mõtlen, et just sellised ümbritsevad meie rabasid ka ja neid radasid saab usaldada, sest ega loom loll ole. Käib ikka mööda kuivemaid ja turvalisemaid teid. Nii kulgengi mõned kilomeetrid mööda rada, kuni kuulen kõrgemal madalat kohinat. Kuskilt mäeveerelt tuleb suurem kogus vett alla. Otsustan minna uurima ja ronin mööda järsul kallakul asuvat kaasikut üles poole, majakaks kahisev hääl. 

Selfie juba kodumaalt tuttava tegelasega

Ilm oli täiesti arust ära. Vihm vaheldus lörtsiga ja tundsin, kuidas teist päeva vees sumpamine muutis mu saapad seest niiskeks. Läbi paari õnneliku libisemise jõudsingi lõpuks vertikaalse kaljuseinani ja rüüpasin mäest alla kukkuvast veejoast mitu tassi kristallselget vett. Nägin läbi uduse õhu oma laagripaika ja lootsin, et leian all metsas olles kuidagi ka tee tagasi. Oma suureks rõõmuks töötas mu ruumitaju ideaalselt. Ilma erilise mõtteharjutuseta kandsid jalad mind õigetele lagendikele ja lõpuks ka telgini välja. Tegin enne pimedat veel mõned fotod ja pugesin siis jahedustunde saatel magamiskotti. Tundsin, kuidas näpuotsad ja varbad olid kahtlaselt jahedad ning aimasin külma saabuvat. 

Öösel pistsin pea telgist välja – tähed. Polnud ammu selget taevast läinud. Lootsin koheselt ka virmalisi, kuid mingisugust kuma ei paistnud. Magasin edasi. Ühel hetkel ärkasin taas ja vaatasin uuesti. Maapind oli külmunud ja taevas endiselt täpiline. Haarasin statiivi ja tegin ühe testfoto – roheline kuma. Ajasin end oma soojast pesast välja, panin niisked ja külmad saapad jalga ja läksin lootusrikkalt vee äärde. Üle Skierfe terava tipu paistiski roheline kuma, kuid kaugemad kohad olid mattunud halli pilvetekki. Mõned fotod sain ja otsustasin siis tagasi kookonisse pugeda. Tuletasin endale meelde, et see on alles esimene päev pikast rännakust. 

Skierfe, Ridok ja Nammasj (tumedad mäed paremalt vasakule)

Kahtlusasin, et hommik võib tulla selge ja panin endale äratuskella. Mu vaist ei petnud mind. Telgiust avades nägin pilveäärtele ja mäetippudele langevat kuma. Kiiresti riided selga ja olin taas vee ääres, juba tuttavas kohas. Olin kaks eelnevat päeva liikunud hallis udus ja vihmas. Nüüd äkitselt paljastus mulle kogu jõe org. Nammasj taga avastasin ehmatusega kõrguvat ka kõrgemad lumised mäed. Varasematel päevadel ma neid ei näinudki. Lisaks joonistas kerge lumikate mäepealsed palju jõulisemalt välja ja seda oli ilus vaadata. Teisel pool avanes mulle kaunis päikesetõus pilvedelt peegelduva hommikuvalgusega.

Saabumispäevaga nagu öö ja päev, kas pole?

Ma olin ilma jäänud sellest tohutust kuldsest kasevaibast, aga siin hallis oktoobris oli selline punakas-violetne hommik suur kingitus. Lootus, et tormide vahele jääb ka helget ilma. Nüüd tuli võtta risk. Pakkida oma nii seest kui väljast märg telk kokku ja loota, et mulle antakse päeva teises pooles veel ilma see uuesti üles panna ja äragi kuivatada. Vastasel juhul jäänuks mu matk väga lühikeseks.

Silmapai

Kolmandal päeval saingi lõpuks päriselt mägede maitset tunda. Kuni sinnani tundus mulle, et täisvarustuses räätsamatk kodumaa rabadel oli enamvähem sama raskusastmega, siis mäkketõusul toimusid minu peas kerged korrektuurid. Iga 50-100 meetri tagant tegin peatuse. Õrnas tuules oli ka jahutust minimaalselt ja samas ei tahtnud ma liiga õhukeselt riietuda ja riskida mingisuguse tuuletõmbusega. Kokkuvõttes kujunes sellest 1-2-kilomeetrisest tõusust üks higistamine ja hingeldamine. Üles jõudes läks kõik palju kergemaks, sest Skandinaaviale omaselt ei olnud need mäed eriti järsud. Palju oli üsna lagedat platood, kus kõndimine oli jällegi kergem kui sama raskusega siin märgades Eestimaa rabades.

Omadega mäel

Kuna eelneval ööl oli temperatuur alla nulli langenud, siis sain ka sellesügisese esimese lumelkõndimise tehtud. Vesistes tingimustes on väsitav see, et kui lõpuks vihm ka lakkab, siis ei saa otsejoones edasi matkata – seda ajaakent on lisaks vaja kasutada ka asjade kuivatamiseks. Nii võtsin endale umbestunnikese, et panna oma niiskust täis objektiivid päikese kätte kuivama. Lisaks pidin arvestama, et tuleb varem laagrisse jääda ja märg telk kindlasti varuga enne pimedat üles panna. Päeval, kus võinuks ilma toel teoreetiliselt liikuda palju rohkem, sain kokkuvõttes liikuda hoopis vähem.

Koht telkimiseks on leidud. Vaatel pole ka väga viga.

Otsustasin telgi üles seada teravatipulise Skierfe ühel laugemal küljel. Mulle tundus kivide paigutuse järgi, et keegi oli seda lagedamat platsi varemgi telkimiseks kasutanud. Telki üles seades kasutasin isegi neid kive selleks, et torminöörid nende külge kinnitada ja veenduda, et telk jääb ka tugevamate tuulte puhul paigale. Üllatav oli see, et isegi nii kivisel pinnal suutsin ma vaiadele leida kohad telgi maakülge kinnitamiseks. Tegemist oli tiheda sambla-/samblike kihiga, sekka natuke ka lund. 

Kodu on püsti pandud.

Valgust oli veel piisavalt ja otsustasin kõik peale fotovarustuse jätta telgi juurde. Kuigi tipuni näis olevat ehk 300 meetrit, tundus see pigem kui 3 kilomeetrit. Tõde oli ilmselt kuskil seal vahel. Kuna kõige võimsam vaade jäi just tipu ees avanevasse vaatevälja, siis oligi üllatus jäetud päris viimasteks sammudeks. Ootusärevus oli suur. Umbes sama suur kui naeratus näol. 

Äkitselt seisingi sel teraval tipul, mis mind juba mitu päeva varem üle metsade enda poole meelitama hakkas. Polnudki varem sellise vertikaalse seina ääres seisnud, kus mõnekümne sentimeetri kaugusel jalast on vabalangus ca 900 meetrit. Olin seda kohta fotode peale palju näinud ja nüüd siin seista oli kuidagi veider tunne. Üldiselt ma tahan eemale hoida neist paikadest, kus käiakse selleks, et üks kiire klõps teha ja siis lahkuda. See siin oli viimane mõtteline joon, kus turismi hooajal matkalised käivad. Siit edasi on levivaba tühjus ja käivad kas kogenud matkajad või käiakse matkajuhiga. Küllap Skierfe tippugi päris keskmine turist tulla ei viitsiks. Kui uskuda teel nähtud märke, on siiani 24km. Seega edasi-tagasi 48km jala käimist. Augusti lõpuni on asi natuke lihtsam – siis saab osa teekonnast läbida ka paadiga. Säästad umbes 6 kilomeetrit (kokku 12km) tänu mootorpaadile. 

Rõõmu on raske varjata.

Mulle meeldis see, et olin siia sattunud sellisel vaiksel ajal. Peale esimesel päeval kohatud matkaliste ei ühtki hingelist. Nagu üksinda maailma lõpus. Ma ei mäleta, et oleksin mõelnud kojutulekust või igatsenud inimeste sekka. Pigem vaatasin minust edasi jäävaid mäetippe ja üritasin mingil telepaatilisel tasandil aru saada, et mis plaanid neil minuga on. Kõrgemate tippude kõrval paelus mind üks madalam jõe orgu viiv “trepp”, kuhu lootsin järgmisel päeval telkima jõuda. Sel mäel on nimi ka – Ridok. Silma järgi tundus, et kilomeetrike astuda, kuid tegelikult oli jälle tegemist optilise moonutusega. Kaart ütles selgelt, et 4 kilomeetrit.

Ridoki tumedad “trepiastmed”

Mul polnud kuhugi kiiret ja istusin maha. Viskasin jalad üle Skierfe ääre ja nautisin õhtust vaadet. Mingi osa minust tahtis kehast välja pugeda, aga teine pool tundis stoilist rahu. Huvitav konflikt, kus seikluslik mina kohtub turvalisust otsiva minaga. Vaatasin üle ääre alla kukkunud kaljurahne ja tõdesin, et aeg-ajalt peab siit teraviku küljest ühtteist tõesti murduma. Millal – see on juba loterii.

Võimas vaade ja habras positsioon võrdub eksistentsiaalsed mõtted.

Laskusin viimase valguse saatel oma telgini, tõin mägiojast vett, tegin süüa, pildistasin veel natuke  lumiseid mäetippe ja mõtlesin plaane järgmiseks päevaks. Tundus, et kõrgemad jõud olid vahelduseks mulle halastanud. See tunne sai kesta vaid mõned tunnid kui äkitselt magamiskotis pikutades tundsin tuult tõusvat. Esialgu rahulikult, kuid ajutised puhangu muutusid üha järsemaks kuni äkitselt leidsingi end tormituultest siin kivisel platool. Vaatasin kõhedusega kuidas telgiseinad tugevamate puhangutega paindusid ja mõtlesin samal ajal tänulikult, et olin viimasel päeval päeval enne äratulekut leidnud endale korraliku mägimatkatelgi. Tulnuks ma oma tavatelgiga, võinuks sel ööl asjad väga halvasti minna. Torm loksutas mind umbes paarteist tundi ja ilmselt ma mingil hetkel vajusin ikkagi unne, sest esialgne ärevus lihtsalt vaibus. Midagi hullu ei olnud juhtunud ja närvisüsteem rahunes. Jõudsin enne magamajäämist korra ka välja piiluda. Nähtavus oli umbes 4-5 meetrit ja siis oli hall sein. Nähtavasti olin pilve sees.

Hommikul ärkasin veidra kõriseva hääle peale. Rabapüüd olid kuskil läheduses askeldamas. Eestis pea väljasurnud lind näib siin mäestikus end hästi tundvat. Kõndides tõuseb inimese hirmus juba kaugelt lendu, kuid telgis olles on neil ikkagi mingisugune uudishimu. Oled inimesena ikkagi üks vähestest liikuvatest olenditest siin kivisel maal. Ärkasin niiskes telgis. Telgialune lumi oli öösel sulanud ja põrandad kattis õhuge veekiht. Fototehnika ja muud vidinad olid samuti niisked. Tuul polnud siiski vaibunud. Ööga ei andnud olukorda muidugi võrrelda, aga tuul oli endiselt tugev. Sõin mõned ampsud ja ronisin korraks veel Skierfe tippu. Ilm oli kahtlaselt hall. Vaatasin kuidas Ridoki taga asuvate mägede tippudes on eriti sünged pilved ja see muutis mind murelikuks. 

Elu parim vaade.

Üks “lähivõte” orgu läbivates jõeharudest. Selles jões elab jõeforelli, paaliat ja ilmselt teisigi maitsvaid kalu. Kahjuks on püük keelatud. Fantaseerisin ka seda, kuidas hiiglaslikud põdrad suvepäevadel seal vees sumpavad.

Mul oli veel kaks päeva aega liikumaks edasi, et siis 4 päevaga tagasi autoni jõuda. Mõtlesin, et kui pakin oma märja telgi praegu kokku, matkan Ridoki peale, riskin vihmaga ja panen telgi uuesti üles, jätan end üsna keerulisse olukorda. Niiske tehnika, märg telk ja niiske magamiskott ei kõla hästi tingimustes, mis ei pruugigi järgnevate päevade jooksul paraneda. Eriti kui ei saa paigal olla, vaid tuleb edasi liikuda, sest ajaraamid natuke ikkagi survestavad. Otsustasin Skierfe tipust levi püüda, et vaadata ilmaprognoosi. See õnnestus ja nägin, et järgnevad päevad tulevad sajusid ning lõppeb see külmakraadidega. Minus võttis võimust pettumus, sest tundsin, et ma pean edasi minema, kuid samas paneksin end sellega liiga riskantsesse olukorda. Mul puudus satelliittelefon ja levi siit tipust allpool polnud. Laskusin tagasi telgi juurde ja tee peal võtsin vastu otsuse, et hakkan tagasi liikuma. Lohutasin end teadmisega, et mul jäävad siiski mõned vabad päevad ümbruskonnas ringi vaatamiseks kui auto juurde jõuan. 

Leppimine

Paradoksaalsel kombel läks kõige kergemalt tagasitee mäestiku osa. Tõesti, seal üleval platoo peal on üsna kerge liikuda. Kerged tõusud ja langused ei võtta sinust viimast. Vaheldusrikkust on ka piisavalt, et vaimselt värskena end tunda. Mõru maik suus liikusin lonkival sammul tagasi. 

Ühel hetkel märkasin eristuvat mustrit sel üüratul mägismaal. Muidu tumedal alal oli üks valge täpp ja ma ei saanud aru, kas ma kujutan ette või mitte, aga seal olid justkui mingisugused loomad. Liiga palju lootust ei hellitanud ja liikusin nende suunas edasi. Ühel hetkel hakkasid siluetid taeva taustal välja joonistuma ja selgus, et mu meeled ei petnudki mind. Tegemist oli ühe põhjapõdrakarjaga, kelle seas vähemalt üks lumivalge isend. See oli tore lohutus ja tuju läks justkui paremaks küll. Liiga lähedale ei tahtnud neile minna. Mitte, et oleksin kartnud, vaid lihtsalt ei soovinud neid kuidagi häirida. See-eest saime vist tunnikese tõtt vaadata.

“Oled sa tont või inimene?”

Kuna telk oli kergelt märg, tahtsin selle jällegi pisut varem üles seada, sest oli oodata vihma. Leidsin mõnusa koha mäenõlval, kus oli ilmselt palju kordi telgitud. Ümberringi oli palju lõkkekohti ja oleksin isegi lõkke üles teinud kui äbivettinud kaskedest oleks kuidagigi asja saanud. Olen Eesti puhul aru saanud, et välismaalasi köidab siinne vabadus ehk igameheõigus. Ei ole massiliselt piirdeaedasid, peata auto tee ääres ja astu metsa. Kuid Lapimaa on sellest samm edasi. Seal võid praktiliselt igal pool lõket teha ja telkida. Meie seadustest loeb välja ideaali, et kui looduses tahad telkida ja lõket teha, tee seda RMK lõkkekohal või eramaal. Küllap on siin oma roll ka maastikul. Seal üüratu maa-ala peal ja kivisel pinnasel on ilmselt kõik palju ohutum. Meie piiratud territoorium ja liigirikkamad maastikud ei peaks sellisele teguviisile kuigi hästi vastu. Kuigi…metsas oleme lõket teinud ju peaagu kõik.

Vihma hakkaski sadama. Jõudsin veel kiire söögi teha ja edasi istusingi telgis. Lihtsalt vahtisin lakke. Ei teinud mittemidagi. Ja niimoodi kuni kuni une tulekuni. Järgmisel hommikul ärkasin vihmasajus ja ausaltöeldes ei olnud mingit motivatsiooni end püsti ajada. Ajutise sajupausi magasin maha ja lõpuks pidin asjad kokku pakkima vihmas. Ka tagasitee autoni möödus sajus. Mu pettumus hakkas tasahaaval haihtuma. Sain aru, et olin teinud küpse ja õige otsuse. Mul oli minna umbes 18 kilomeetrit ja mälu järgi kõndsin seda vist pea 5 tundi. Tagasitee oligi vist matka kõige tuimem osa. Lakkamatu vihm ja juba tuttav metsavahetee. Kohati pikad sirged. Vaimselt väga kurnav. Kuid seda suurem oli rõõm kuulda juba tuttava kärestiku kohinat, mis oli märk auto juurde jõudmisest. Vahetasin riided, loputasin end natuke rahulikuma veega kohas ja sõitsin korra Jokkmokk’i asulase poodi. 

Vihm tuleb taas peale.

Järgnevad päevad möödusidki mul mitmesaja kilomeetri raadiuses erinevates paikades – mägijärvede ja kärestikuliste jõgede ääres. Temperatuur langeski mõnel õhtul miinusesse ja see oli loodufotohuvilisele muidugi väga meeltmööda. Oli udu, oli ilusaid päikesetõuse ja mis seal põhjas kõige olulisem – oli virmalisi. Oma suureks õnneks avastasingi ühel õhtul internetist, et maale on saabunud magnettormi mõjud ja on oodata suuremat virmalistemängu. Märkasin seda nii, et sõitsin autoga rahulikult läbi pimeduse kui äkki nägin läbi autoklaasi enda kohal neoon- ja violett-toonides tohutult pikka saba lehvimas üle taeva. Sattusin täiesti eufooriasse ja kihutasin kohe ühe tuttava järve poole. Kohale jõudes selgus, et pilved olid sekkunud ja algsest vaatepildist polnud suurt midagi järel. Lendas jälle peo vahelt minema. Ent minusse jäi väike lootus, sest järgmiseks õhtuks oli selgema ilma lootus ja samuti oli virmaliste taasesinemise tõenäosus väga suur. 

Esimese õhtu virmalised. Ühtlane roheline taevas peegeldumas kärestikuliselt mägijõelt.

Kulutasin terve järgneva päeva erinevate vaatesuundadega kohti otsides, et igaljuhul õhtuks valmis olla. Hämaruse saabudes hakkaski taevas kergelt helkima ja üsna kiirelt eskaleerus asi väga intensiivseks. Minu esimene koht ei andnud häid tulemusi ja hakkas juba tekkima väike hirm, et jään ilma. Muide, minu seiklused kaamera ja statiiviga öisel maastikul meenutavad mr. Beani tegemisi. Väga palju äpardusi ja ebaõnne. Õnneks asukohavahetus tekitas minusse koheselt tunde, et siit saan küll midagi purki. Olin jõudnud ühe järjekordse järve äärde, kus vaatesuund oli otse virmaliste peale ja ette jäi ka üks väike saareke. See oli ideaalne. Kui esialgu keskendusin üksnes pildistamisele ega laskunud liigselt emotsioonidesse, siis ühel hetkel olin saanud kätte selle, mis vaja ja panin kaamera kõrvale. Lihtsalt istusin ja vaatasin. Võimas värk ikka. Ei tea mida kauged saamirahvad sellest nähtusest mõtlesid kui siin oma põhjapõtradega toimetasid. Polegi uurinud, et mis on nende algne tõlgendus virmalistele olnud. 

Teise õhtu virmalised. Taevas pole pilvisust ja kõik joonistub selgelt välja. Täiuslik.

Grande finale

Rootsist lahkusin lumesajus. Nüüd nädal hiljem on seal olnud juba -20-kraadiseid päevi. Tundub, et kokkuvõttes oli täitsa viimase vindi peal käik. Üks on selge – järgmisel aastal varem tagasi. Palju korrektuure varustuses (palun kergemat koormat!) ja vähem süüa kaasa. Soovin ikkagi kümneid kilomeetreid kaugemale mäestiku vahele jõuda. 

Virmalistele järgnenud krõbe hommik. Päike langeb kaugemal olevatele mägedele, sealhulgas mulle nii kodusele teravatipulisele Skierfele.

Nendest viimastest päevadest jääb mind kummitama veel see eriliselt karge õhk ja avarad metsad, kus puudub põõsarinne. Kui kõrgemal kasvab kask, siis all metsades põhiliselt mänd, vähem kuuske. Lisaks muudele lindudele kohtasin nendes metsades palju metsiseid. Viimane on Rootsis jahilind. Kõik see tühjus, rahu, sõbralikud inimesed ja looduse keskel elamine jättis nii hea mulje, et kuskil utoopilisel tasandil ma hakkasin mõtlema, et kas saaks sinna elama kolida. Mõeldes esimesel päeval kohatud matkajuhtidele, kes Soome Lapimaal matkasid teevad, olemata keegi seejuures soomlane, siis päris võimatu ei saakski see ehk olla. Olen nüüd nädalakese kodumaal olnud ja kohanemishäired hakkavad vaikselt taanduma. Võibolla ma ikka suudan siin edasi elada. 🙂

Aeg on kuidagi segane ja eesseisev november on alati rahulik kuu olnud. Ongi aeg ängiks ja sisekaemuseks. Loen raamatuid, mis ei mahu varsti tuppa ära ja mõtlen kuidas edasi. Tahaks matkadega rohkem eksperimenteerida ja pakkuda rohkem seda, mis mulle endale väga meeldib. 

Igatahes oli vägev seiklus ja mõttetasandil see jätkub vähemalt sama intensiivselt. Ei või iial teada, mis seemned seal külvatud said…

Categories: Isiklik

0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.