See siin pole loodusfotograafiline mõttearendus oma tehniliste ja kunstiliste nüanssidega. Veel vähem õpetus sellest, kuidas pildistada linde. Eluslooduse pildistamise kogemust on mul täpselt niipalju kui seda põhi- ja keskkoolis tehtud sai. Hiljem olen keskendunud eeskätt maastikele. Seetõttu võiks eesseisvaid ridasid näha kui lugu sellest, kuidas uudishimust saavad tegevused ning nendest omakorda kogemused. Mina räägin sellest, kuidas end kontvõõrana tedrepulma sokutasin, kuid see protsess on ülekantav ka mistahes teise olukorda elus eneses.
Kuskil sügaval detsembrikuu pimeduses (ja ahastuses) nihkus mu tähelepanu hetkeks olevikust tulevikku. Leidsin end kuskil härmas märtsikuu hommikust ja miskipärast sähvatas koos sellega mu kujutlusvõimesse pilt kuninglikust tedrepulmast. Tundsin, et tahan vähemalt hetkekski proovida midagi uut. Rentida suurema teleobjektiivi, leida mõni mänguplats ja kogeda seda looduse etendust lähemalt.
Paar kuud ootamist ja olin omadega kaua oodatud kevadkuu lävepakul. Enamasti käib tetremängu pildistamine varjest, sest lageda peal on väga raske neile ilma varitsemiseta lähedale pääseda. See tähendab, et juba veebruaris võiks varje õigesse kohta valmis seada, et linnud sellega harjuks. See omakorda seab tõsiasja ette, et peaksime juba mõnd konkreetset mänguplatsi teadma.
Minul sellised täpsed andmed puudusid, mistõttu pidin väga aktiivselt potentsiaalseid kohti kaardistama. Teder mängib tavaliselt raba peal ja selleks on neil kokkuleppelised mänguplatsid, mida võidakse kasutada aastakümneid või enamgi. Harvem leiab neid uhkes rüüs pulmalisi ka soode-rabade lähedal asuvatelt põldudelt. Aimasin, et selline võhiklikkus ja teadmatus teeb selle etenduse jäädvustamise minu jaoks väga raskeks, aga see detsembrikuine unistus oli piisavalt tugev, et olla valmis kannatusteks.
Oli üks krõbedam paastukuu hommik kui sättisin end enne päikesetõusu teele. Võtsin suuna Raplamaa äärealadele. Kohalejõudes selgus, et olin maha unustanud nii suure peegelkaamera kui ka väiksema GoPro mälukaardid. 🙂 Pärast intensiivset vandumist rahunesin ja võtsin binokli, et kasutada ära oma maastikulist eelist ja kõrgendiku pealt ümberringi toimuvast selgem ülevaade saada. Üsna pea märkasin põdralehma koos suure vasikaga ja otsustasin autoga neile pisut lähemale sõita, et siis luurates edasi minna.
Jätsin masina teepervele ja haarasin taaskord binokli, et põtrade asukoht fikseerida. Oma imestuseks märkasin lisaks põtradele ka autost ca 300-400 meetri kaugusel suurt hulka musti kogusid härmatunud põllul. Mul oli oma silmi raske uskuda, sest olin end mõtteis ette valmistanud kilomeetrite pikkuseks soos sumpamiseks, et leida see salapärane mänguplats. Nüüd aga võinuksin seda jälgida ka otse autost. Muidugi ei olnud selliselt distantsilt jälgimine päris see, millega olin valmis leppima.
Otsustasin jätta tedrekuked rahus arveid klaarima ja läksin ise põtrade jälgedes. Suutsin neid sõralisi jälitada ehk mõne kilomeetri kuni nad võtsid suuna soosse ja sellisel maastikul astusin oma spioonirollist kiiresti välja. Liiga palju vett, palju mättaid-tarnasid, mis tähendas pidevat koperdamist. Kell hakkas saama 10 ja oli kuulda, et tedrepulm oli selleks hommikuks lõppenud. Täpselt õige aeg minna seda territooriumi täpsemalt kaardistama.
Kuivenduskraavidega vahelduvad põllulapid sisendasid mulle lootust, et saan tekitada endale ajutise varje nii, et see linde võimalikult vähe häiriks. Ühtlasi arvestasin mõtteis, et see tähendab minu jaoks ka sellevõrra suuremat ebamugavust. Pikalt sundasendis olemist, jahedust ja niiskust. Aga kui inimene midagi pähe võtab, siis on raske seda sealt välja kangutada. Vähemasti minu puhul on see nii. Mul on lihtsam järgida oma visioone ja seista silmitsi võimalike raskustega kui lüüa käega ja see lihtsalt unustada.
Möödus ehk nädal-poolteist kuni olin tagasi vajaliku varustusega.
I vaatus
Seljataha oli jäänud õhtune saun, mõnetunnine uni ja päikesetõus koos suplusega rabas. Riigis oli kehtestatud eriolukord. Tulin rabast otse koju, pakkisin oma asjad ja suundusin otse Tallinna, et võtta rendist objektiiv ja siis juba otse mänguplatsile. Kohal olin õhtul kella 18ks.
Mul kulus 1-2 tundi, et mõelda välja oma varje asukoht ja suund. Minu võimalused olid 50:50 – üks teraviljapõld asus ees ja mingitsorti (talivilja?) põld seljataga. Nii et kui tedred otsustanuks kõik mu seljatagusele mänguplatsile koonduda, võinuksin täiesti tühjade pihkudega jääda.
Aga selles peituski kogu asja võlu. See oli üks pikk protsess, täis katsetamist ja kogemist. Tuli teha panused ja arvestada, et esimese korraga ei pruugi need end õigustada. Päike kadus metsa taha ja taevas oli võtmas roosakas-violetseid toone. Vahepeal lendasid üle haned, vahepeal luiged. Eemalt soost oli kuulda sookurgi. Arvestades, et Eestimaa oli langenud šokki ja ostmas kokku tualettpaberit, tundsin mina end kui päästetud hing kuskil paralleeluniversumis.
Minu esimene versioon varjest kujutas endast rippvoodi vihmakatet ja maasse surutud traadist “võlve”. Tegin end nii madalaks kui võimalik ja maksin mugavuse arvelt kõrget hinda. Kuskil kella 20 paiku ronisingi oma magamiskotiga sinna alla. Panin kaamera valmis ja jäin üsna kiiresti magama, sest olin une ees võlglane. Kuskil tunnike hiljem ehmatasin selle peale üles, et minust umbes paari meetri kaugusel oli auto. Hääle järgi kõrgem maastur, diiselmootoriga. Unesegaduses hakkasin oma “telgist” välja ronima, kuid selle aja peale sõitis auto minema.
Edasine öö kulges kuskil une ja teadvuse piirimail. Kohati ei saanudki aru, mis on päris ja mis mitte. Olin väga väsinud, ent samas püüdsid mu kõrvad pidevalt põnevaid ööhääli. Ühel hetkel see juhtus. Väljas oli üsna pime, kuid kuulsin, kuidas madalate end järskude tiivalöökide saatel maandus minu lähedusse järjepanu suuremaid linde. Sellest helist õhkus kavatsust ja ühist eesmärki. Midagi hakkas toimuma.
Esimeste valguse toel sai minust snaiper, kes ettevaatlikult läbi objektiivi ümbruskonda kammis. Selleks hetkeks oli maastik mõnusalt helisema hakanud. Tetrede iseloomulik podisemine ja kulisemine andis vihje, et ma polnud oma üleöö tekkinud varjega neid eemale peletanud. Küsimus oli ainult selles, et kas nad julgesid mulle ka piisavalt lähedale tulla. Kuskilt niidetud viljarootsude vahelt hakkas mulle silma esimene must kogu.
Paraku ei tulnud kogu selle mängu jooksul ükski kukk mulle piisavalt lähedale. Oli raske otsustada, et kas olin lihtsalt vale positsiooni valinud, või pelgasid nad siiski seda kummalist objekti põllu ääres. Nautisin siis hommikut põhiliselt läbi objektiivi ja aeg-ajalt toetasin oma pea lebomatil ja tukkusin 10-15 minutit. Lasin lindudel oma pulmamängu lõpuni mängida ja tulin oma niiskust täis pesast välja alles siis kui maad oli võtmas päevane vaikus.
Kuna see hommik mulle soovitud tulemust ei toonud, otsustasin järgmisel hommikul proovida oma seljatagust põldu. Leidsin kraaviserval sobiva koha kuhu oma varje taaskord püsti panna. Seekord otsustasin jätta varje juba eelneval päeval paika ja hiilida sinna ise enne koidikut sisse. Tetrede saabumise ligikaudne kellaaeg oli mulle nüüd ju teada.
Seekord ehitasin varje kõrgemaks, sest esimesel korral olin nagu niiskes ja jahedas aurusaunas ning vägagi ebamugavas sundasendis. Iga korraga ikka paremaks!
II vaatus
Minu “tedrejahi” perioodile said osaks fantastilised ööd ja hommikud. Kes minu varasemaid toimetamisi teab, siis pean end eelkõige ööloomaks. Hämarikus võimenduvad meie meeled ja kõik elamused on justkui dopingu pealt kasvanud. Kaks päeva hiljem olingi taaskord tuttavate põldude vahel. Taevas oli täiesti pilvitu ja vaikust katkestasid vaid mõned üksikud hääled ja huiked. Igal hommikul enne päikesetõusu tervitas mind üle põllu paiknevast männikust üks händkakk oma võimsa häälega. Teda võinuks täitsa kuke eest kasutada, sest päevarutiin näis tal olevat väga paigas.
Umbes tund enne päikesetõusu kuulsin jälle tuttavat tiivasabinat. Oli jälle aeg tulla kokku, et selgitada välja kõige uhkem ja tugevam. Tedremäng ei ole lihtsalt suvaline baarikaklus kukkede vahel. Sellel on kindlad reeglid. Plats on mõtteline ring. Nooremad kuked võivad jääda kõigest vaataja rolli sõõri väliskülgedel. Ent ühel heal päeval või hetkel tuleb hakata sealt sissepoole võitlema. Ringi keskpaik on see maagiline koht, kuhu mänguplatsi külastavad kanad tavaliselt tulevad. Seetõttu on see kese kõige tugevamate kukkede kontrolli all. Lihtne, loomulik ja halastamatu elu.
Seekord läks mul paremini. Kuked maandusid mulle palju lähemale, ent ikkagi lahutas meid tükk maad. Kuna mina olin lamas asendis ühes põllu ääres ja linnud teises, siis jäi maastiku kumerus mulle ka kohati ette. Ent tulemusest enam olin rahul arenguga. Olin jälle grammi võrra suutnud midagi paremaks muuta. Huvitav, et argipäevas kipub see protsessi võlu tahaplaanile jääma ja kuskilt tuleb sisse mingi seletamatu ving, et miks tulemus juba käes pole. Kõik peab juhtuma kohe. Kuid seal looduse rüpes tundsin, et kõik peabki just nii olema – palju pühendumist ja kannatlikkust, pisidetailide märkamist ja nendest õppimist. Tol hommikul härmatist ei olnud ja piltidel domineeris roheline põld.
Pildid, mida hiljem kaamerast nägin, ei olnud kindlasti ootuspärased. Kuid ikkagi oli hinges mingisugune meelerahu. Alles mõni päev tagasi ei olnud ma ju üldsegi kindel, et neile nii lähedalegi pääsen. Aeg oli teha järgmised täiendused.
Sedapuhku otsustasin oma varjet veel natuke ümber kohandada ja paigutada selle põllu keskele. Nii jäi võimalus, et sõltumata lindude asukohavalikust jäävad nad minust maksimaalselt poole põllu kaugusele. Panin jällegi oma telgi üles juba päeval, et tiivulised sellega seal ära harjuks.
Nagu näha, otsustasin seekord teha oma varje kõrgemaks, et saaksin seal vähemasti istuda. See võimaldas mul vältida ka võimalike takistusi, mis maas lamades piiranuks vaatevälja.
III vaatus
Taaskord krõbedam hommik. Härmatunud põld on võtnud sinakas-rohelise tooni ja taevas kogub hoogu roosalt algav päev. Sel hommikul on kõik pisut teistmoodi. Pikalt kestva tiivasabina järgi saan aru, et seekord on kokku tulemas suurem seltskond. Seekord lasevad nad end minust ka vähem häirida. Esialgu on valgust veel natuke vähe, et neid kõiki kokku lugeda ja lisaks ei taha ma liigselt end liigutada. Küll mänguhoo kasvades saan julgemalt toimetada.
Platsile saabuvad kuked teaksid justkui väga täpselt, kus on nende positsioon. Kohe kui jalad maad puudutavad joostakse vudinal mingisse konkreetsesse punkti ja hakatakse seal siis rind ees kuulutama, et just mina olen see kõige kangem siinpool sood.
Olen internetiavarustest lugenud, et sageli jääb mängu kõige intensiivsem osa isegi hämarasse. Siis saabub rebasetund – umbes tunniajane paus tedremängus, mil linnud unustaks täiesti ära, miks nad üldse kokku tulid. Saabub vaikus. Arvatakse, et rebasetunni eesmärk on peatada mänguhoog ajaks, mil kiskjad oma hommikust jahikäiku teevad. Hiljem läheb mäng vurinal edasi.
Tunnen, et selle protsessi osalisena ei ole vähem olulisem see aeg, mis mul seal iseendaga on. Mõni öö pikutasin seal iseendaga 2-3 tundi. Vahepeal külmetasid käed, siis jalad. Vahepeal jäin tukkuma. Siis mõtlesin katkendlikult olukorrast riigis. Siis olin jälle kuskil unepiiril. Kuidagi veider tunne on magada kuskil põllu peal ja vaadata neid vankumatuid loodusjõude ja siis veel mõelda, et kuskil istuvad inimesed kodudes “luku taga”.
Minu kogemuse puhul tulid linnud kohale umbes tunnike enne päikesetõusu ja kui positsioonid olid sisse võetud, hakati kasvavas tempos kirgi kütma. Kokku oli tedrekukkesid 17. Esimeste päikesekiirte saabudes või pisut enne seda toimus kõige tigedam kähmlus.
Näib, et koos õrnade hommikuste toonidega kaob maastikult ka seesama tetrede mulisev hääl. Saabub mingisugune päevane tuimus ja selles tunnen end nendega justkui ühes paadis olevat. Alati kui olen öö õues veetnud ja hilishommikuks koju jõuan, tundub kõik eelnev kui unenägu. Huvitav on mõelda, et suurem osa inimesi ei koge seda mitte kunagi. Sest see pole ratsionaalne.
Päike oli kõrgel ja viimased tedred nokkisid põllult söögipoolist. Enamik oli lahkunud ja näis nagu need viimased tiivulised ei saaks isegi aru, mida nad siin teevad. Mõtlesin endamisi, et jälle olin sammukese paremaks saanud. Olin saadud kogemusi kohe rakendanud, olin pühendunud ja tulemus ei lasknud end kaua oodata. Hakkasin ka taipama, et mu varustuse tehniline võimekus seab mulle teatud piirid ja ka lähemale pääsemine muutus küsitavaks.
Varjest välja pugedes oli minu üllatuseks varje lähedal hommikust jalutuskäiku tegemas sookurepaar.
Ma ei saanud lõpmatuseni oma varjet mööda seda põldu liigutada ja tõenäoliselt ei olnud sellisel õnnemängul ka mõtet. Pigem tegin plaani, et järgmisel aastal sean varakult üles ühe püsiva onni, kust on lootust neid ka väga lähedalt pildistada.
Mul oli lähedal veel üks põnev koht, kus olin näinud tedrekanasid ja üksikuid mängivaid isaseid. Lootuses saada pildile ka neid, kelle pärast kõik need võitlused maha peetakse, otsustasin ühe hommiku ka seal vastu võtta.
IV vaatus
Uus koht, uued tingimused. Nagu natuke ka aimasin, ei saa sellistes tingimustes mind kohe edu saata. Linnud mängisid kaugemal ja sisuliselt ei olnud mul kella 4st kella 8ni hommikul mitte kedagi pildistada. Lahkuda ma ka ei soovinud, sest linnud ju ikkagi mängisid ja seda püha üritust ei söandanud mina rikkuda.
Hommiku päästis üks tedrekukk, kes otsustas mingil põhjusel kaugemalt platsi nurgast mulle lähemale lennata ja end minu objektiivi ees välja elada.
Kellegagi tal parasjagu poksida ei olnud, kuid see pole ju põhjus miks end väljendada ei võiks. Ta hüppas ühe koha pealt teise peale, lehvitas tiibadega ja tegi valjut kähisevat häält nagu õigele tedrekukele kombeks.
Muuhulgas äratasin ma kahtlust ühes vareses, kes tahtis kraaksudes mulle peaaegu varjesse tungida.
Kuigi ma pakkisin tol hommikul lõpuks oma varje kokku, otsustasin mõned päevad hiljem ikkagi tagasi tulla. “Viimast korda, ausõna!”
Viimasel hommikul paigutasin oma varje umbes sadakond meetrit eemale. Endiselt lootuses tedrekana pildile saada. Mul oli kindlalt teada, et seal liigub umbes kümmekond kana. Samuti teadsin kui arad need emalinnud on.
Tetrede saabudes pidin tõdema, et ikkagi mingisugune pelgus neil minu varje suhtes on. Mäng sellepärast pooleli ei jäänud, kuid madin toimus pisut eemal. Sedapuhku jäi mu kaamera ette üks kolmene seltskond kraaklejaid.
Lisan siia ka ühe kaugvõtte kuningannast, kelle nimel kogu see eelnev kähmlus käib. Nagu öeldud, on neid seal mitmeid, kuid minu kaameratoru püüdis maastikult kinni ühe sellise isendi.
Hea kaitsevärv, kas pole? Just nii tagasihoidlikes toonides need tedreemandad ongi.
Järjekordse keskpäevase tuimuse saabumisel tajusin, et nüüd on vist kõik. Selleks aastaks aitab. Sain maitse suhu ja järgmisel kevadel oskan juba paremini oma asju ette valmistada. Kui kogu see protsess mulle midagi andis, siis lisaks kaunitele vaadetele ka tunde, millega tahaksin suuremat hulka asju oma elus teha. See on selline rahulik ja enesekindel pühendumine sellises emotsionaalses ruumis, kuhu keegi ei saa oma mõttelise kirvega tungida.
Vot selliseid ruume peaksin oma argipäeva ka rohkem tekitama. Sellise suhtumise peaksin ka sealt kuu ja tähtede alt kaasa haarama, sest miskipärast jääb siin nelja seina vahel sellest meelerahust puudu. Sellepärast mulle loodus meeldibki. Seal on kõik hästi loomulik ja mina tunnen seal ka, milline ma võiks oma tasakaaluolekus olla. Need on vihjed, millega katsun nüüd siin igapäevaelus toimetada, et oleksin siin samasugune. Loomulik.
