Kui Sa pole lugenud eelmisi episoode, siis leiad need siit:
I osa: https://metaloodus.ee/looduskogemus/kriivade-embuses-osa-i-kutse-rannakule/
II osa: https://metaloodus.ee/looduskogemus/kriivade-embuses-osa-2-transformatsioon/
Mütoloog Joseph Campbell’i järgi lõppeb kangelase teekond tagasitulekuga. See on viimane faas, kus peategelane on läbi väljakutsete ja seikluste muutunud ning naaseb nüüd oma argipäeva. Küpsemana ja eneseteadlikumana.
Kaduv päevavalgus sulatas silmapiiri sünge taevaga ühte. Nägin endast umbes kilomeetri kaugusel üht pikalt soosse ulatuvat kriivat, mis sõna otseses mõttes paistis läbi. Kohale jõudes selgus, et tegemist on umbes 10 meetrit laia ja sadu meetreid pika liivase maaninaga. Soost saabujale, olgu see mina või mõni loom, tundus see nagu allee, mis juhatas salapärasele künkale keset õõtsiksood.
Seadsin oma rippvoodi kiiruga üles ning läksin soosse vee järele. Õhtusöögi ajaks olin taaskord jäetud pimedusse. Sõin pasta bologneset (milline luksus kaasaegsele rändurile!) ja vaatasin pealambi valgel kuidas must pässik kuumutatava vee järjest tumedamaks värvib. Vahepeal leidsin end suure taskulambiga tühjusesse näitamas. Arutlesin endamisi, et mida võiks keegi silmapiiril viibija mõelda kui näeb soo peal läbi uduvihma kumavat hiiglaslikku valgusvihku. Mida ma ise mõtleks? Vist ikka seda, et kes see hull nüüd sinna veel ronis.
Võtsin oma niisked riided seljast ja pugesin magamiskotti. Haarasin märkmiku ja kirjutasin:
Eilne tuulevaikus ja udu on asendunud kriivadevahelistes koridorides vihiseva sügistuulega. Mulle tundub, et tuul kihutaks nagu põrguline mööda lõputut rada. Vahepeal olen täielikus tuulevaikuses, kuulen seda kuskil kaugel kriivaharjal ulguvat. Siis hakkab see kuuse- ja männilatvadega mürav kummitus mulle järjest lähemale tulema. Heli muutub järjest valjemaks, aga mina viibin endiselt tuulevaikuses. Kuni äkitselt tunnen, kuidas keegi mu katust painutab ja rippvoodit kiigutab. Mõne hetke olen justkui keset tormi ja siis kihutab see õhumass edasi.
Pimeduses saabunud vihm on muutnud mu rippvoodi katuse heliduššiks. Vahepeal kõlavad vaid üksikud noodid – puudelt langevad veepiisad. Kuid siis läheb jälle maruks ja terve katus krõbiseb nagu hiiglaslik kommipaber lapse käes.
Olen õrna unega ja seetõttu tekitab selline vihma kius piiripealse kogemuse. Ärkvelolek vaheldub ajutise unega. Kui see piisavalt palju kordi juhtub, ei saagi enam aru, et mis on unes ja mis ilmsi.
Mulle meeldib, kuidas olen kolmanda päeva lõpuks ümbritsevaga nagu samal sagedusel. Kui saabudes undas mu peas miljon mõtet ja suurem osa neist oli argipäevane praht, siis nüüd kerkib esile vaid mõni üksik mõtteraas ja seda saan päriselt vaadelda. Peaaegu isegi katsuda.
Olen kuidagi nii vaigistatud, et kohati tundub nagu oleksin kadumas. Vaatan kõike kuskilt kõrgemalt. Mõõtkava on vähenenud ja näen suurt pilti.
Püüan nüüd natukenegi magada ja kujutan ette kui “mõnus” on hommikul niiskeid riideid selga panna.
Järgnev hommik oli kuidagi helge. Vaikne ja valgusküllane. Isegi niisked riided ei tundunud nii vastikud kui möödunud õhtul ette kujutasin. Sõin hommikust ja vaatasin kaardilt oma koduteed. Päris otsejoones ma siit auto poole matkama ei saanud hakata, sest see kriiva vajas avastamist. Võtsin vaid kaamera ja statiivi ning suundusin mööda “alleed” metsa poole. Midagi ei olnud muutunud – karujunn karujunni otsa. Aga metsakuningat ennast ei kuskil!
Kuna mu tempo oli päev päevalt raugenud, siis aimasin, et tagasiteele pean asuma ka teatava varuga. Pakkisin asjad kokku ja võtsin suuna otse üle soo järgmisele luitele. Loodusel oli siin oma sõna sekka öelda. Leidsin end vesisest labürindist, kust võinuks ka toore jõuga läbi pressida ja saada püksid puusadeni märjaks, aga mina lootsin oma vaistule. Ilmselt olnukski palju loota, et keegi mulle kuskile silla on ehitanud, aga leidsin koha, kust olin võimeline räätsadel üle veejoone hüppama.
Märkamatult olin jõudnud kruusateeni ja tundsin, et see hakkas mulle meelde tuletama, et kusagil on mul üks elu, mille olen paariks päevaks pausile pannud. Mõte oli kuidagi nii puhas, et inimtekkeliste rajatistega kokku puutudes tajusin mingisugust tüütust pugevat kahe kõrva vahele. Viimane kümmekond kilomeetrit oli ilmselt matka kõige nürim osa. Väsimus andis tunda ja kuskilt horisondi tagant hakkas pähe veerema mõtteid, millest mõni päev tagasi olin priiks saanud.
Viimasel ööl magamiskotti roninuna haarasin taas pastapliiatsi ja vaatasin päevale tagasi:
Otsustasin juba eile öösel, et täna hakkan selge suunaga tagasi astuma. Tegin laisa hommiku. Magasin isuga une täis, pildistasin, käisin kriiva peal uitamas ilma liigse varustuseta.
Kui jagada see teekond kolmeks, siis seal kuskil keskel oli moment, kus mõtted haihtusid otsekui õhku ja mina lahustusin selles keskkonnas samamoodi kõigega üheks. Öeldakse, et vaikus võimaldab meil end narratiivist lahti siduda. Kui kuulame end või kedagi teist rääkimas, kuulame muusikat või reklaami, siis need kõik kannavad endas mingisugust lugu. Aga vaikusel pole lugu ja see on vabastav.
Viimased kilomeetrid hakkasin tugevat väsimust tundma ja juhtus nii, et kuigi olin 4-5 korral veendunud, et järgmise kurvi taga on lõkkeplats, siis seda ikkagi ei tulnud. Sellises viimse agoonia meeleolus tekkis idee, et minu tagasitulek väärib tseremooniat. Lõkkeleek peab saama vähemalt korrakski minukõrguseks!
Teadsin, et küttepuud siin platsil puuduvad. Teadsin ka seda, et viimased päevad-ööd on järjepidevalt sadanud. Kohale jõudes tegin kiire seire ümbritsevas metsas. Mistahes kätte juhtunud puu oli läbi vettinud. Olenemata ebasoodsatest tingimustest leidsin, et see lõke peab sündima. Kui miski siin järeleandmisi teeb, siis on need füüsikaseadused, mitte mina.
Korjasin märjad kuuse- ja männioksad kokku ning natuke niisket kasetohtu nende alla. Sain kogu selle kupatuse ka põlema, kuid see õnn jäi üürikeseks. Visioon suurest lõkkest oli nii kristallselge, et siin tagasiteed ei olnud. Pealegi andis see esialgne lõkkealge mulle aimu kui väga ma elavast tulest ja selle praksumisest puudust olin tundnud.
Panin puuokste alla oma priimuse ja süütasin selle põlema. Ootasin kuni kahisev leek oli jämedamad oksad põlema pannud ja hakkasin siis järgemööda suuremaid halgusid peale loopima. Varsti tuli priimus eemaldada, sest balloon võinuks kuumeneda ohtliku tasemeni. Ladusin märgadest puudest korraliku torni ja nüüd jäi üle vaid oodata selle kuivamist ja seejärel süttimist.
Teatraalne lõppakord võis alata. Soe söök oli valmis, autost leidsin tee jaoks mett ja isegi ühe pooliku gruusia leiva koos merevaiguga. Viimase lasin lõkkel krõbedaks ja hävitasin selle oma näljase suuga silmapilkselt. Raske on kirjeldada seda rahulolu, mis minust seal lõkkekuma valgel söönuna, väsinuna ja soojana õhkus.
Mulle tundub, et ilma lõkketa hiilib üksindustunne oluliselt kiiremini meile ligi. Eriti siin põhjamaises, niiskes ja pimedas sügises. Seda erilisem on olla mitu päeva pimedas ja tunda siis oma põskedel seda lõkkesoojust. Selles on peaaegu, et inimlik mõõde, midagi toetavat ja seltskondlikku.
Mida ma sellest kõigest õppisin? Esimesed spontaansed mõtted:
- tähista väikseid võite/kordaminekuid
- tee asju süvenenult ja täie tähelepanuga
- kui elu maitse kaob, mine eemale. Kasvõi korraks ja mitte ainult füüsiliselt
- olen endale hea kaaslane
- võimalda endale nii välist kui sisemist vaikust
- ma saan hakkama!
Retrospektiiv. Nädalad hiljem
Käesolevat lauset kirjutan 13. novembril. Umbes 3 nädalat pärast retke idasse ja iseendasse. Jätsin oma mõtteid kokkuvõtva osa teadlikult hiljem kirjutamiseks. Varasemad käigud olid näidanud, et neist jääb inimesse mingisugune jälg, mis hakkab hiljem elumustreid ümber kirjutama. Inglise keeles on väljend power of awe. Ma pole tõlk, aga see võiks kõlada kui vapustuse/imestuse jõud. See pole niisama tore sõna, vaid täiesti reaalne nähtus, mida mõned teadlased on võtnud nõuks uurida. Kel huvi kuulata, siis üks Ted Talk räägib sellest kogemusest pikemalt: https://www.youtube.com/watch?v=ysAJQycTw-0&feature=youtu.be&t=1
Senised avastused annavad vihjeid selle kohta, et inimesed, kelle elus on rohkem müstilisi elamusi ja erakordseid kogemusi, on õnnelikumad ja stressi suhtes immuunsemad. Selliseid hetki võivad meie ellu tuua näiteks võimsad loodusnähtused nagu virmalised või tähesadu, aga ka üksi vaikuses olemine. Oluline on märkida, et sellistel elamustel on pikaajaline mõju ja need võivad jäädavalt ümber kujundad meie arusaama oma elust ja maailmast selle ümber. See ei ole telefoniga enda jäädvustamine populaarsel turismiatraktsioonil, mida järgmisel nädalal keegi enam ei mäleta. Need on hetked, kus meil on ruumi ja aega ümbritsevat päriselt endasse ahmida. Sageli sünnivad sellised kogemused vaikuses.
Täna on märgiline päev. Kell on saamas kaks pärastlõunal ja ma pole kordagi vaadanud oma telefoni ega ka midagi muud peale looduse, raamatu ja nende ridade, mida siin kirjutan. Põhjuste selgitamiseks pean hüppama ajas tagasi sinna kui olin Alutaguselt naasmas.
Kohe pärast telefoni sisselülitamist uppusin ma teadete, e-mailide ja sõnumite laviini alla. See kontrast oli nii ehmatav, et tundsin, nagu oleksin eelnevalt enese teadmata väga toksilises keskkonnas elanud. Justkui konn katseklaasis, mida kraad kraadi järel soojendatakse. Iga päevaga murdosa detsibelli kõrgem müra, mõni megabait rohkem infot. Kuni märkamatult võtab see minult võimekuse elu oma tingimustel elada.
Sain sealt rabade ja soode vahelt kaasa erilise mõtteselguse ja nüüd tundsin, et maailm tahab minult selle käest võtta. Teadsin, et läbi teadliku eluviisi suudaksin seda selget mõtteruumi kaitsta.
Möödus nädal. Siis kaks. Olin hakanud järgemööda oma telefoni teavitusi maha võtma. Mu telefonil puudub juba aastaid helin ja sellele lisaks ei anna kõned endast ka vibreerides märku. Muud teated olid seni endast visuaalselt ekraanil märku andnud. Nüüd oligi järg nende käes.
Tahtsin tekitada olukorra, kus ma haaran telefoni järele vaid siis, kui minul on seda vaja. Kõikidelt teistelt võtsin õigused ära. Olukord läks paremaks, kuid ainult natuke. Sain aru, et tahan ikkagi matkahuviliste jaoks iga kell olemas olla ja see tekitas vajaduse hommikul kohe telefon kätte võtta. Samamoodi pidasin vajalikuks õhtul enne magamaminekut veel kord asjad üle vaadata. Tuleb tuttav ette?
Kui varem ei tekitanud see minus sisemisi konflikte, siis pärast Alutaguselt saabumist tundsin hinges suurt rahutust. Igatsesin seda mõtteselgust, mida mul enam ei olnud. Tundsin, et mu enda harjumused lämmatavad ka igasuguse vaba ruumi, kus ideed üldse idanema saaksid hakata. Eilseks oli viimane piisk karikasse kukkunud.
Täna ärkasin ja läksin hommikul õue jalutama. Tagasitulles lugesin tunnikese raamatut ja siis tegin süüa. Kui ma sõin, siis ma sõin. Ei kuulanud samal ajal muusikat ega lugenud midagi, rääkimata telefonist. Mul on hea olla ja olen rõõmus, et suutsin seda nüüd niimoodi jõuliselt teha. Esialgu ühe päeva, et näidata oma ajule ja kehale kui hea see on. Siit edasi tuleb luua sõjaplaan ja kujundada harjumused. Ma olen selles punktis varem olnud. Kuid elu on ikka salakavalalt sikutanud mind tagasi sinna, kust alustasin. Mulle tundub, et see on ka üks põhjus, miks peaksime regulaarselt eemale minema. Lülitama telefoni välja ja olema iseendaga. Siis hakkame nägema suurt pilti ja tunneme ära kui oleme sattunud libedale teele. See, et vaikus teeb nägijaks, pole minu arust liialdus.
Sina ei vali raamatut, raamat valib Sinu
Tore kokkusattumus on see, et enne sooretkele asumist tellisin endale Ryan Holiday raamatu “Stillness is the key”. Kätte sain selle tagasitulles ja nüüd seda lugedes avastasin, et see räägib täpselt sellest, mida ma tunnen. Täpselt sellest, mille järele ma läksin.
Jagan lugejaga siinkohal mõningaid mõtteid sellest teosest:
Napoleonil oli komme viivitada kirjadele vastamisega.Tema abilistele oli antud korraldus oodata kirjade avamisega 3 nädalat. Kui ta lõpuks kuulis, mis kirjas oli, meeldis talle tõdeda, et paljud “üliolulised” asjad olid selleks ajaks iseenesest lahenenud ega vajanud täiendavat tähelepanu. Napoleon ei eiranud oma kohustusi, vaid valis väga teadlikult, millise informatsiooniga oma aju koormata. Tema kui juht pidi nägema suurt pilti ega saanud lasta end eksitada pisiasjadest.
Sarnaselt eelnevale palus ta oma sõnumitoojatel end mitte äratada heade uudistega. Seevastu halvad uudised olid äratamist väärt, sest neile tuli kohe reageerida. Need on suurepärased näited sellest, kuidas hõivatud inimene kohandab oma reaalsuse vastavat oma vajadustele. Et selgelt mõelda, on oluline luua endale filter, mis aitaks kõrvale jätta ebaolulise ja vastu võtta selle kõige tähtsama.
Epictetus ütles selle kohta: “Kui soovid areneda, ole järjepidev näima väliste asjade suhtes teadmatu ja lollina.”
Meil on egost sütitatud vajadus olla kõige informeeritum inimene ruumis. Olla kursis kõikvõimalike kuulujuttude ja üksikasjadega, mis puudutavad teiste inimeste elusid. See ei lähe meile maksma ainult hingerahu, vaid ka märkamata jäänud võimalusi. Kui oleksime sisemiselt vaigistatud, enesekindlamad ja omaksime pikemat perspektiivi elule, siis millisele tõeliselt tähenduslikule teemale võiksime päriselt oma mõttejõu kulutada?
Võib näida, et selles teemas on üks suur vastuolu. Budistid ütlevad, et peame tühjendama oma mõistuse olemaks täielikult kohal. Me ei saaks ju midagi tehtud kui oleksime ülemõtlemisest halvatud. Samal ajal nõuab ülejäänud maailm, et peaksime vaatama ja mõtlema ning õppima süvendatult, et mingite sügavamate teadmisteni jõuda. Ryan Holiday leiab, et tegelikult ei ole see üldse vastuolu, vaid elu iseeneses. See tähendab, et peaksime saama paremaks tõeliselt süvenenud mõtlemises, mis puudutab suuri elulisi probleeme. Keerulisi nähtusi. Mõistmaks, mis on päriselt toimumas mõne inimese, olukorra või elu endaga. Me peame tegelema mõtlemisega viisil, mida 99% inimkonnast ei tee. Nad on selleks liiga hõivatud ebaoluliste asjadega.
Kuidas edasi?
Mulle tundub, et sellised väljalülitused ja eemaleminekud aitavad meil kõrvalt vaadata, kuidas me oma elu elame. Kui läheksin praegu Indiasse, saaksin tagasitulles aru kui puhta õhuga ruumis ma tegelikult elan. Tänu looduslembesele eluviisile julgen arvata, et minu elus on palju rohkem vaikust kui nii mõnigi võiks osata oma ellu üldse soovida. Aga ma tunnen ka seda, kuidas olen lasknud liigsel müral (pean silmas eelkõige infomüra) röövida oma tõelise potentsiaali. Kõige rohkem annab see tunda loominguliste tegevuste puhul. Reklaamid, muusika, pealiskaudne jutt, autode müra, meedia – see kõik on teiste maailma tarbimine ja lõpuks sellega samastumine. Aga mina tahan olla mina. Ise luua asju, mis saavad alguse mu enda seest.
Meie riigis on olemas selline erakordne ressurss nagu tühjad paigad. Ma ei pea silmas Eesti äärealasid või kaugeid soid ja metsi. Mõtlen hoopis sellele, et kuhu iganes ma siin meie väikeses riigis ka ei sõida, näen ikka maanteelt mõnd metsa, kuhu äärde auto jätta ja kaduda sinna iseendaga tundideks. See pole lihtsalt füüsiline ressurss, vaid ka sild sellesse samasse ruumi, kus tekivad geniaalsed ideed, kus saab tõmmata jooni täppide vahele, mida infomüras ei märka. Väikses riigis on ressurss, mis võimaldab näha suurt pilti.
Kuigi meil on võimalused olemas, siis suurem osa inimesi ei kasuta neid. Kardetakse pimedust, vaikust, metsloomi, ollakse ebakindlad oma oskustes. Järjest rohkem mõtlen, et tahaksin seda muuta. Nii, et inimene läheb sinna, kuhu ise tahab ja kuhu seadus lubab tal minna. Ilma hirmuta. Vahest tekib siis ka tugevam side loodusega ja tahtmine seda hoida.
Minu peas on kujunemas üks “programm”, mille läbimine võiks anda inimesele kõik vahendid, et edaspidi omapead iseennast ja vastuseid suurtele küsimustele otsima minna. Näis, kas ja kuidas see ka realiseerub. 🙂
PS! Igasugune tagasiside, nii julgustav kui kriitiline, on väga teretulnud kas kommentaarina siia alla või Facebook’i sõnumina. Või hoopis romet.vaino@gmail.com.
Romet