PS! Eelmist sissejuhatavat osa saad lugeda SIIT.

Juba esimesel paarisajal meetril läks maastik sedavõrd märjaks, et panin räätsad jalga. Mitte, et need kuivi jalatseid garanteeriks, aga soisel pinnasel takistavad need jalavarjud vähemalt sügavamale vajumast. Teadmata, kuidas saapad reaalsuses vastu peavad, oli minus omajagu pessimisti, kes valmistunud märgade varvaste tajumiseks. Väisanud Imatu järve pehmeid kaldaid, võtsin suuna esimeste suuremate kriivade poole.

Agusalu

Matkaline sootasandikul ja seljataga paistmas üks kriiva

Ma olen hinges selgelt avamaastiku loom. Mulle meeldib rabades, rannikul ja suurtel jõeluhtadel. Niikui olin metsasemast osast jõudnud kriivade vahel laiuvatele sooväljadele, muutus mu hing kohe eriliselt kergeks. Olin isegi pisut üllatunud, et maastik polegi nii vesine kui vaimusilmas ette olin kujutanud. Tõenäoliselt kummitas mind üks droonivideo, mis on tehtud kevadisel ajal ja võib seetõttu päris ära ehmatada. Vaadatav on see siit: https://www.youtube.com/watch?v=KQjm5VUiaHE

Arvestasin sisimas siiski, et see leevendus võib olla ajutine. Kui jõuan kaugemale soomassiivide keskmesse, ootavad mind kindlasti teistsugused tingimused. Püüdsin seega kõikvõimalikeks olukordadeks valmis olla. Kogu oma teadmistepagasi juures olin mõnevõrra üllatunud, kui esimesele soost kerkivale kriivale astudes üht suurt “laadungit” märkasin. Alutaguse suured metsad ja neis elavad karud on justkui muinasjutt, mis mind lapsest saadik saatnud. Mina olin ju tulnud sohu ja miks peaks üks mõmmik üle vesiste väljade nende kunagiste liivaluidete peale hulkuma tulema. Iga järgnev sadakond kuni mõnisada meetrit näitasid, kui väär mu ettekujutus sellest maastikust ja selle elanikest oli olnud. Tegelikult oli sellele mesikäppade invasioonile olemas ka loogiline seletus –  hea marja-aasta ja marjarikas piirkond. Mis sa hing veel tahta oskad!?

Karud olid nagu demonstratiivselt oma valitsemise märgiks markeerinud üle kriivade looklevad rajad väljaheitehunnikutega, mida kaunistasid seedimata marjad ja lagunenud viljapead, aga ka muud ettejuhtunud taimsed ja loomsed komponendid. Mul ei ole karu ees paanilist hirmu, aga mingisugune aukartus või pelgus hakkab sellises olukorras paratamatult sisse pugema. Junn siin ja junn seal. Ma olen harjunud nägema metskitse ja põdra pabulaid siin-seal, kuid kriivade peal ei näinud teisi loomi elavatki. Kui leidsingi mingeid tegevusjälgi, siis olid need karu omad. Hakkasin end harjutama mõttega, et kui lähen asulatest veelgi kaugemale, on minu kohtumine metsakuningaga täiesti reaalne.

karu_sitt

Meeldetuletus

Õnneks pakkusid sügisrüüs kriivad piisavalt palju avastamisrõõmu ja mõjusid selles mõttes tasakaalustavalt. Mu mõte ei keerelnud ainult ümber karu. Pigem hakkasin sisemiselt leppima, et olen tulnud metsikusse keskkonda, kus ei või iial ette teada, mis järgmisel hetkel juhtuma hakkab. Selle kõige keskel pidin ennast lihtsalt usaldama – olema enesekindel ja uskuma, et tegutsen parimal võimalikul viisil ka kõige ootamatumates olukordades.

Aga mis pinnavormid need kriivad ikkagi on? 2010. aasta Eesti Loodus kirjutab neist järgnevalt: “Sisemaised luited seostuvad meile enamasti kõrbega. Samas paiknevad Eesti ainsad sisemaised luited, kohalikus kõnepruugis kriivad, just riigi kõige metsasemas ja soisemas piirkonnas – Alutagusel. Umbes 200 kriivat on peidus Iisaku-tagustes Luiska, Pootsiku ja Võhma metsades, kerkimas kõrgustesse rabaavarustel ja ehitades kirde-edelasuunalisi kitsaharjalisi maa- ja soosildu ei kuhugi. Kuna ligipääs neile on keeruline, ei ole Alutaguse kriivad Eestis kuigi hästi tuntud.

Mandriluidete kõrgus kõigub 3–18 meetri vahel (on ka väiksemaid luiteid, kuid töö metoodika tõttu pole neid arvestatud). 18 meetri kõrguseid luiteid on kaks: Kollane ehk Kõrgemägi Võhmajärve soost idas ja veel nimetu kriiva, mis asub Imatu järvest ühe kilomeetri kaugusel lõuna-edelas. Üle kümne meetri kõrguseid luiteid on terves kriivade leidumisalas, seega ei saa järeldada, et kriivad oleksid mingis piirkonnas kõrgemad. Valdavalt jääb kriivade suhteline kõrgus alla seitsme meetri.
Kriivade morfomeetrias on tähtis ka nende kuju. Kriivade pikkus algab enamasti paarisajast meetrist ja ulatub kuni mõne kilomeetrini. Pikim kriiva pikkusega 3,3 km asub Permisküla juures (külast vahetult loodes). Kriivad on pigem kitsad, laiusega paar-kolmkümmend meetrit, üksikutel juhtudel üle saja meetri laiad.” Huvi korral saab täismahus artiklit lugeda siit: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3251_3230.html

Olin seigelnud nende hiiglaslike madusid meenutavate seljandike peal juba pool päeva, kui tundsin, et pean võtma konkreetsema suuna järgmisesse soomassiivi. Päike oli kostitanud mind mõnusa valguse ja soojendavate kiirtega, aga sellegipoolest näris mind tõsiasi, et ma olin ikka veel inimeste keskel. Tõenäoliselt on Agusalu piirkond Eesti üks hõredamalt asustatud paiku, kuid kruusatee lähedus ja aeg-ajalt kostuvad asula hääled justkui kinnitasid, et ma ei ole veel lõplikult vaba. Kuigi mul selleks retkeks eraldi mingeid eesmärke polnud, tahtsin täiesti kindlalt teiseks õhtuks jõuda kuhugi, kuhu inimesel enamasti asja pole. Kuhugi, kus tunnen, et olen ainult mina ja loodus.

Alutaguse_kriiva

Üle kriiva kulgev rada. All paistmas soomassiiv.

Kasutasin selleks üht kruusateed, mis viis mind kaardil laiutava hiiglasliku soomassiivi südamesse. Teelt maha astudes avastasin, et loodus on oma väravasse seadnud ka teatava filtri, mis väiksema tahtejõu või kehvema füüsilise vormiga uitajad ukse taha jätab. Minu ees laius veeväli, millest üle liikudes jälgisin pidevalt oma poole põlveni ulatuvaid saapaid – kas vesi tuleb üle ääre või mitte? Nii mina kui saapad tulime sellest takistusest üle. Peagi jõudsin sellisesse avarusse nagu olin näinud eelnevalt droonivideolt. Heitsin seljakoti seljast ja istusin hetkeks maha. Võtsin peoga jõhvikaid ja lasin endal jahtuda. Kuigi mul oli minimaalselt riideid seljas, oli neid ikkagi liiga palju. Nahk oli pidevalt märg. Õnneks kuivas termopesu puhkepausil ära ja sain end vahelduseks taas inimesena tunda.

Väsinud matkaja

Teisel päeval hakkas selle mehe hoog raugema. Saabus sisemine rahu

Otsustasin, et jään ööbima esimesele ettejuhtuvale kriivale. Ei tahtnud seda otsust pimeda peale jätta ja pealegi oleks tore leida endale üks kõrgem ja hea vaatega ööbimispaik. Umbes kümmekond minutit sumpamist ja olingi mõnusa samblase männimetsa all. Üle luite harja kulges väike rada sellesse lõpmatusse muinasjutumetsa. Ent siingi oli kogu olustikul üks konks. Iga sajakonna meetri järel leidsin ühe suure mõmmiku pätsi. Vahel jäid need mu jalge ette isegi väiksemate vahemaade tagant. Mõtlesin, et olen tõepoolest nagu kaunis muinasloos, kust ei puudu ka salapärased sünged tegelased. Ei saa salata, et aeg-ajalt vaatasin ikka üle õla. Karu on ju ikkagi küllalt uudishimulik loom ja liigub väga vaikselt. 🙂

Õhtupäike värvis kriiva all laiuva sootasandiku kuldseisse toonidesse ja taevalaotusest kõlasid põhjast lõunasse rändavate hanede häälitsused. Üks tsükkel hakkab jälle täis saama. Looduses tõmmatakse joon alla kuidagi toretsevalt ja kohati isegi pillavalt. Puud ehitakse värvirüüdesse, samblad värvuvad punaseks, pohlad ja jõhvikad on saavutanud täieliku küpsuse. Andsin endale aru, et olen oma retkega sattunud väga õigele ajale. Ümberringi on justkui peo kulminatsioon ja juba järgmisel nädalal võidakse ootamatult pistik seinast välja tõmmata. Puud kaotavad lehed, linnud on rände lõpetanud ja marjad haihtuvad.

Seadsin oma rippvoodi üles enam kui kahekilomeetrise kriiva ühte kõrgeimasse punkti. Ühel pool jalamil laius üüratu sootasandik ja teasel pool lõputuna näiv männimets. Eriti meeldis mulle see, kuidas hõredalt paiknevad puud ja maapinna muutuv kõrgus lõid erilise ruumilisuse. Võisin seda tundide kaupa vaadata ja tundus, et see oli mu ajule kui gurmee, mida silmade abil mäluda.

Agusalu_looduskaitseala

Visuaalne gurmee

Enne söögivalmistamist tekkis minus seletamatu vajadus ronida ühe männi otsa, millelt leidsin alumisi kuivanud oksi. Männid on enamasti küündimatud, sest tüved on täiesti siledad ja ilma karu küünisteta sinna üles ei roni. Aga seekord näis mul olevat vähemalt teoreetiline võimalus sinna käbide vahele end istuma sättida. Minu jaoks on puu otsa ronimisega nagu jalgrattasõiduga. Kui oled seda lapsepõlves ja hilisemas koolieas palju teinud, siis jääb tunnetus alles. Kuivanud okstega tuleb olla ettevaatlik, peab tajuma oma kaalujaotust ja hindama nende mõtteliste redeliastmete kandevõimet. Kiikusin umbes kümmekond minutit oma binokliga seal puuladvas ja lootsin õhtuse soo pealt leida mõne looma. Tühjus! Ainult hanede hääled kostusid kuskilt sellest avarusest ja nendelegi ei saanud ma binokliga pihta.

Tegin endale õhtusöögi ja selle kõrvale musta pässiku teed. Musta pässikut ehk chaga’t märkasin oma teekonnal päris palju. Tegelikult olengi seda kõige rohkem just soistelt aladelt ja soo- ning rabasaartelt leidnud. Üks mu lemmik osa igast õhtust oli oma päevase marsruudi joonistamine väljaprinditud kaardile. Muidu oleme ju harjunud, et võtame välja nutitelefoni või -kella ja see kuvab meile läbitud teekonna. Aga hoopis erilisem on vedada markeri joont paberil ja samal ajal oma ajusopis kõiki neid samme uuesti läbi elada.

chaga_mustpässik

Chaga ehk mustpässiku tee oli minu põhijook sel rännakul

Välismaailmast sisemaailma

Pugesin sooja magamiskotti kummaliste tundmustega. Esimene täispikk päev sel metsikul maastikul oli pühkinud mu peast kõikvõimalikud argipäevased mõtted ja liitnud mind üheks ümbritsevaga. Minu teadvusest käis enamasti läbi just niipalju, kui mu meeled suutsid kinni püüda. Kõik, mis jäi sellest väljapoole, kuigi suure tõenäosusega mind ei koormanud. Kui taevas lendab üle vaid mõni üksik lennuk ja muu tehismüra sisuliselt puudub, siis jääbki väga vähe seoseid, mis mõtted oma igapäevaellu kisuksid. Hing oli mõnusalt kerge. Emotsioonid muutusid kuidagi hästi selgeks ja intensiivseks. Kui nägin midagi ilusat, valdas mind ülevoolav rõõm. Kuskil linnakeskkonnas jäävad sellised väiksed imed kas märkamata või siis libiseme neist kerge noogutusega lihtsalt üle. Ikka selleks, et pingutada kuskile homsesse jäävate eesmärkide nimel ja hoida fookust tähtsatel asjadel. See ei tähenda, et mul poleks eesmärke. On ikka, aga olen hakanud nende kõrvalt oleviku väärtust suurendama ja enam mõtlema nii, et homset päeva ei pruugi eksisteerida.

Vahel mõtlen, et äkki inimesed ajavad need asjad kogemata segamini – homsesse suunatud eesmärgid ja mingite hüpoteeside seadmine saab olulisemaks kui olevikus õnnelik olemine. Äkki me ei oska olevikus õnnelikud olla ja soovime siis näidata teistele, et meie õnn on homses ja jõuab kohe-kohe kätte? See on hea vabandus, sest probleem on epideemiline ja seetõttu on kerge leida mõistmist ja kaastunnet.

Vast kõige harjumatum osa kogu matkast oli minu jaoks une ootamine. Sama palju, kui kulus aega päevasele rändamisele, tiksus minuga koos kaasa ka õhtuses-öises magamiskotis. Julgen arvata, et olin umbes 6-8 tundi magamiskotis ärkvel, kuni lõpuks uni mu murdis. Vahel tegin märkmeid, vahel lugesin raamatut. Põhiliselt tegelesin aga mittemillegagi. Kustutasin pealambi ja lihtsalt olin. Mu seest käis läbi terve emotsioonide karussell. Kust need tulid või miks need väljendusid – raske öelda. Minu jaoks pakub vaikus võimalust kuulata oma emotsionaalset pulssi. Teadmata nende tundmuste tegelikke tagamaid, sain ma siiski aru, et üldjoontes voolab minu sees rahu ja rõõm. Sinna vahele eksis ka tõsisemaid tundefragmente, aga ei midagi läbilõikavalt valusat.

Ma arvan, et inimene aimabki alateadlikult, et sellised “tühjad keskkonnad” nagu vaikus, pimedus ja jahedus juhatavad meid kuskile hinge lävepakule. Meelelahutusest, mürast ja ebatervislikust küllusest läbi imbunud maailmas saame alati valida sellise tee, et lukustame kõikvõimalikud “murekollid ja luukered” sinna ukse taha ja peidame võtme ära. Isegi ukse peidame ära. Aga aeg-ajalt õnnestub neil uksetagustel kollidel piisavalt palju kolistada ja laamendada, et isegi väga hõivatud eluviis ei summuta neid süngemaid toone. Aja jooksul kasvavad need suuremaks ja võibki saabuda “ootamatu” murdumine. Tekib taipamine, et me pole aastaid enda hingepõhja kiiganud ja nüüd variseb meie kõver emotsionaalne karkass kokku.

rippvoodi

Laiskvorst einestamas otse rippvoodist

Hommikul haarasin märkmiku, et taas mõned mõtted kirja panna:

Kella 20-ks oli täiesti pime. Tean seda, sest lülitasin oma telefoni minutiks sisse, et saata sõnum, tunnistada end elavaks ja öelda oma ligikaudne asukoht. Järgnevad paarteist tundi möödusid niheledes. Kuidagi ei saanud und, kuigi füüsiline koormus oli olnud suur. Mõtlesin segamini karudest ja isiklikust elust. Lugesin ka. Raamat omandab sellises keskkonnas täiesti uue tähenduse. Temast saab jutustav kaaslane. Esimene päev möödus mõneti kiirustades, sest tahtsin õhtuks kindlasti kuskile kaugele jõuda. 

Nüüd, teisel hommikul tunnen, et mul pole kuhugi kiiret ja läbitavad kilomeetrid on teisejärgulised. Ehk ongi nii, et kõigepealt sellisesse vabasse keskkonda saabudes viskame argipäeva maski nurka ja tahame end väljendada – kes laulda, kes karjuda, kes lihtsalt end tühjaks rühkida. Alles siis saabub sisemine vaikus. Selleks on vaja aega ja seepärast ei juhtu seda tavaliselt paaritunnisel matkal. Esimesel ööl esitatud küsimusest ei saanud midagi. Ma isegi ei mäleta enam, kuidas see täpselt kõlas. Ju tulevad vastused hiljem!

On teine hommik ja sain asjad peaaegu pakitud, kui hakkas tugevalt sadama. Kuigi riietus on ilmastikukindel, otsustasin praegu varju all oodata olukorra paranemist. Niipalju, kui üldse oma mõtetel sabast kinni olen saanud, on need seotud prioriteetide sõelumisega. Siin omapäi hakkad tundma, mis on elus tegelikult tähtis. Hetkel olen ju pidanud leppima elu paratamatustega ja saan seeläbi aru, kui palju olen igapäevaselt loonud endale illusioone ühe või teise asja vajalikkusest. 

hammock künka otsas

Kodu künka otsas

Kuigi sotsiaalmeedia on mu tööalaste tegevuste jaoks ülioluline, tunnen, et väljaspool seda ei ole mul erilist põhjust neid kohti külastada. Võiksin hoopis iga päev leida 1-2h tundi, et istuda maha oma kõige olulisema inimesega ja seedida kirjutamise abil läbi järjekordne elatud päev. See aitaks mul kindlasti iseendaga paremas kontaktis olla.

Vihm leebus ja asusin teele. Tol päeval saatis mind esimesest valgusest kuni pimeduseni lõputu uduvihm, mis kohati hoovihmaks kasvas ja siis taaskord leebus. Kriivade “selgroogudel” kõndides tundsin end kui viimane hingeline maamunal. Eriline tühjus ja lõpmatus valitses mu ümber. Meeleolu muutus pisut apokalüptiliseks. Silme eest käis läbi kaadreid ulmefilmidest, mis kujutavad üksikute ellujäänute elu pärast suurt katastroofi.

romet vaino

Viimane hingeline maamunal

Tundsin, et saan endaga üha paremaks sõbraks ja paralleelselt sellega olin jäänud täiesti tummaks. Püüdsin ka liikudes võimalikult vähe häält teha. Huvitav, et sellises keskkonnas tundub täiesti loomulik suurema osa ajast vaikida ja häält teha vaid siis, kui seda väga vaja on. Eesmärgipäraselt. Niisama lärmamine tundus sellisel maastikul väga kohatu. Siin inimeste maailmas näib sageli kõik vastupidi käivat. Mul on tunne, et see vajadus teineteisest üle karjuda ja kogu aeg endast mingeid signaale välja saata ja seejuures mitte kuulata, röövib meilt võime näha suuremat pilti. See oligi ju  üks minu põhjustest sinna müstilisse paika peitu minna – teritada oma meeli ja pühkida maha see sotsiaalne rooste, mis halvab intuitsiooni.

Kriivade vahele jäävad õõtsiksood on igas mõttes oma nime väärt. Suurel osal teekonnast kulgesin kui lendaval vaibal. See ei olnud lihtsalt pehmel turbasamblal sumpamine, vaid tundsin, kuidas mind kandva “kamara” all oli täiesti vedel ja lainetav ollus. Õnneks olen selliste keskkondadega harjunud ja sisemine vaist juhatas mind nendest labürintidest läbi ilma, et pidanuks märgi sokke taluma.

Kamarna

Mees maailma äärel

Võib arvata, et suvel kulgejat kimbutavad sellisel maastikul kihulased ja sääsed. Sügismeeleolu saatel ilmuvad välja põdrakärbsed ja kevadel võtab sulavesi selle kõik enda alla ning siis sinna kellelgi asja pole. Kriivadest saavadki siis ilmselt nagu päris saared. Tundsin heameelt, et olin otsustanud selle retke just praegu emotsiooni ajel ära teha.

Vihm kogus hoogu ja liikusin üle lageda välja järgmisele kriivale, mida kattis visuaalselt hinnates ehtne….karumets. Mändide asemel oli palju kuuski. Metsaalune oli hämar ja langenud puid täis. Justkui oma olemasolu kinnituseks ootas mind kuivale maale astudes terve rida junne. Astusin üsna alandlikus meeleolus valgusrohkest avarusest sinna hämarusse ja mõtlesin, et küllap ma ikka varsti mõnda mõmmikut kohtan. Siiski sain osaliseks vaid vihmasabinale ja mõne üksiku tihase säutsumisele. Kilomeetrite viisi tühja metsa. Seda enam mõjus mulle lausa viirastuslikult üksiku metskitse ilmumine mändide vahelt. Mulle tundus, et ta oli minuga vähemalt samaväärselt üllatunud ja meie mõlema pilgus kõlas küsimus: “Kes Sina oled?”.

Sügisene_mets

See oli viimane foto, mil mu kaamera autofookus veel töötas. Vihm võttis oma osa

Maastikumuster jätkus. Kriiva-soo-kriiva-soo. Selline rütm mõjub kuidagi hüpnotiseerivalt. Ühel hetkel harjud maastikuga ja reageerid vaid siis, kui mõni stiimul varasema mustriga kuidagi ei klapi. Vaikuse puhul saame rääkida sisemisest ja välisest vaikusest. Viimases on minu arust raske viibida inimestel, kelle sisemaailm on lärmakas ja rahutu. Teadlikult või alateadlikult näevad nad suurt vaeva, et neid sisemisi detsibelle kõrgemal hoida. Nagu eelnevalt öeldud, siis aitab see meie sisekosmose “kollid” luku taga hoida. 🙂 Aga kui oled tulnud sellisesse eraldatusesse ilma kaaslaste ja tehnoloogiata, sunnib keskkond sind alistuma. Mõni püüab sellele vastu võidelda ja murdub hiljem, mõni valib kohe järeleandmise ja lasebki elul end hinge sügavamatesse soppidesse juhtida.

Ühel järjekordsel kriival leidsin kukeseente paradiisi. Sealt oleks mitu suurt pannitäit seenerooga saanud, aga mina jätsin kõik need kollased kortskübarad endast maha. Siiski suutsid need seenemassid mu mõtted söögile viia. Seadsin ühte kõrgemasse punkti taas oma varjualuse üles ja panin vee priimusele. Askeldamise ajal olin astunud ühele puuoksale, misjärel kostus vali raksatus üle terve metsa. Kui avamaastikul hajuvad helid õhku ära, siis siin oli tunne, nagu oleksin kummalises peegelruumis. Ümbruskond kajas sellest veel tükk aega.

Miskipärast otsustasin sellest inspireerituna hakata väikseid viisijuppe vilistama. Kui sa pole viimase 24 tunni jooksul midagi rääkinud, kõlab heli hoopis teistmoodi. Tekib tunne, nagu midagi füüsilist pudeneks üle su huulte. Kõrvad nagu kugistaks suurest näljast neid võnkuvaid laineid alla. Isegi omaenda häälest võib hakata puudust tundma.

Looduskeskkonnas, ilma liigsete kõrvaliste faktoriteta, muutub iga tegevus kuidagi pühaks. Vee keetmine, söömine, tee joomine. Kõik sellised pealtnäha väiksed tegevused valatakse justkui kullaga üle. Tekib eriline fookus ja rahulolu. Paljudes filmides ja muinaslugudes räägitakse jumalatest või muudest üleloomulike jõududega tegelastest, kes võivad küll olla surematud, aga neil puudub võimekus elu maitsta. Nad ei tunne maitseid ega emotsioone. Seal uduvihmastes männimetsades teed juues tundsin, et oleksin nagu mõni neist jumalaist, kes äkitselt on leidnud tee surelikkuseni ja naudib seda kõigi oma meeltega.

Pilvisus oli sedavõrd tihe, et ma ei saanud enam aru, kas on aeg minna õhtule või võiksin veel pisut pingutada ja jõuda ööseks järgmisele kriivale. Otsustasin veel viimast valgust ära kasutada, et mul jääks viimaseks päevaks rohkem valikuid marsruuti vastavalt enesetundele kohandada.

Jätkub…

Lisaks käesolevale blogile kajastab minu tegevusi veel Facebook’i lehekülg, Instagram ja Youtube. Teretulemast jälgijaks!

 

 

 

 

 

 

Categories: looduskogemus

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga