Käesoleva aasta alguses mõlgutasin mõtteid oma edasistest plaanidest ja Raplamaa potentsiaalist turismipiirkonnana. Tol korral oli tegemist puhtalt minu uskumuste kajastamisega. Mul polnud oma nägemuse ilmestamiseks suurt midagi ette näidata. Nüüd 8 kuud hiljem näen, et ühtteist võiksin siia kirja panna küll – olgu see väikseks tunnustavaks patsutuseks iseenda seljale ja suureks julgustuseks kõigile kahtlejatele, kes hinges sooviks siiski midagi siin Raplamaal ära teha. Ja miks mitte ka kaugemal!
Mingisugust sügavat struktureeritust ei tasu sellest postitusest otsida. Panen asjad kirja täpselt nii kaootiliselt kui need teisipäeva õhtuse tee kõrvalt tulevad.
Mida on käesolev aasta mulle õpetanud?
Kõige rohkem olen mõistnud seda, et mingid klišeed ongi nagu elu fundamentaalsed seadused. Enda puhul pean tõdema, et kui teen midagi, mis mulle endale väga meeldib, siis ei jää see teiste poolt tähelepanuta. Positiivsust ei kiirga tänapäevases maailmas kuigi palju ja kui suudame kasvõi läbi väikse ja lihtsa tegevuse seda inimestele pakkuda, siis on nad sellest huvitatud. Suvi on olnud erakordselt intensiivne ja täis kohtumisi põnevate inimhingedega. Olen ilmselt veetnud rohkem aega Raplamaa looduses kui kodus. Võibolla peaksin kodu mõiste enda jaoks ümber sõnastama?
Käputäis vabu päevi suve peale on mul möödunud….üllatus-üllatus…põhiliselt looduses. Tundub, et see on minu eluviis ja seetõttu ei taju ma oma tegevuses tavapärast töö tegemise tunnet. See on justkui mingisugune energia, mis soovib end väljenduda ilma, et seda kuigi palju suunama või kontrollima peaksin.
Ma annan endale pea igal hommikul aru, et kui matkade korraldamine oleks tähestiku õppimine, siis oleksin alles A-tähe juures. Ühtlasi ei taha ma oma väljendusvabadust kuidagi piirata – matk on vaid üks eneseväljenduse viis. Väga võimalik, et aasta või kahe pärast võib mind seostada täiesti teistsuguste ettevõtmistega. Seda enam naudin hetkel selliste vahemärkmete tegemist, et siis hiljem neid saabunud reaalsusega võrrelda.
Ja nad tulevad…
Aasta alguses mõlgutasin mõtteid, et Raplamaal on mida vaadata. Küsimus on, kas kohalikud on valmis seda kõike näitama. Mitte lihtsalt näpuga ühele või teisele objektile osutama, vaid ka häid lugusid juurde jutustama. Mitte kohusetundest, vaid siirast soovist.
Selliste mõõtmatute ja emotsionaalsete seisukohtade kõrval tõin välja ka midagi ratsionaalsemat. Raplamaa on meie pealinnale lähedal ja võiks seetõttu välisturistidele väga hästi sobida. On ju maakonna tunnuslausegi “kindel käeulatus. Raplamaa.”
Mõistsin, et ilmselgelt pole meil nii tugevat kuvandit kui Lahemaal või Kõrvemaal, kuid kokkuvõttes ei aita kuvand üksi midagi kui pole aktiivsust kohalike väikeettevõtjate seas.
Niisiis hakkasin mõtlema, et kuidas saada välisturisti endaga kohalikele rabamaastikele. Ei tundunud kuigi reaalne, et üks asjaarmastaja, kes on umbes pool aastat matkadega katsetanud (ja sedagi vaid eestlastega), võiks mõne reisikorraldaja juurde jutule minna.
Lisaks ei tundunud see mulle ka sisemiselt õige. Tahtsin teha asju just nii nagu mulle meeldib – vahetult ja siiralt. Jäi üle variant viia end kurssi võimalustega tõsta enda nähtavust interneti üüratus avaruses.
Tegin läbi koolituse, et saada selgeks SEO põhitõed (otsingumootori optimeerimine ehk kuidas tulla Google’i otsingus paremini nähtavale). Jõudsin kevadel mõned esmased toimingud ja kõigest ühe postituse inglise keeles teha kui äkitselt märkasin, et suvi on juba ukse ees. Algas hooaeg ja minu algne eesmärk just ingliskeelse sihtrühma püüdmisel jäi täitmata.
Ent keset hooaega märkasin, et midagi on siiski muutunud. Ma hakkasin saama päringuid välismaalt – kas saab tulla, kuidas korralduslik pool täpselt välja näeb ja mis on tasu. Hilisemates vestluses olen saanud kinnitust, et mind on leitud Google’i otsingus. Kui see mikroskoopiline pingutus tõi juba mõned kliendid, siis mis võiks juhtuda suure pühendumisega just sellistele turunduslikele tegevustele? Tundub, et pimedad sügisõhtud on uue hooaja eel nokitsemist täis…
Millised inimesed need on?
Spekter on lai juba ainuüksi ootuste poolest – seiklusjanulisemad väliskülalised tulevad ise kohale. Saada ainult koordinaadid ja nad tulevad kas autoga või isegi rongiga. Mõned soovivad aga, et nad pealinnast kaasa haaraksid. Kõiki neid ühendab aga soov näha pealinnast kaugemale. Enamik neist oli Eestit väisamas lühiajaliselt, mistõttu nende ajaline ressurss oligi piiratud ja selles valguses sobib pool päeva Raplamaal liikumiseks väga hästi.
Just seesama ajaline ressurss võib tõenäoliselt olla ka koht, mille osas kohalikud ettevõtted ei taha/oska vastu tulla. Kui külaline kaugelt maalt on planeerimas reisi ja tunneb huvi Sinu ettevõtmise vastu, siis ole hea ja vasta talle esimesel võimalusel. Kiire ja põhjalik tagasiside on nende jaoks kriitilise tähtsusega ning võibki kokkuvõttes määrata, et kas Sinu juurde üldse tullakse sööma/ööbima/matkama.
Mida aeg edasi, seda enam oodatakse Sinult ka võimekust vajadusel inimesed ise kohale organiseerida. Nagu öeldud, siis nende aeg on sageli piiratud, mistõttu on nad nõus mugavusteenuste eest ka maksma.
Üks näide elust enesesest. Võõrustasin 5 õpetajat Lõuna-Koreast, kes iseenesestmõistetavalt soovisid pealinnast kuidagi ka Kuimetsa kanti rappa saada. Tegemist oli 20. augustiga, mis on otseloomulikult ka oluline riigipüha. Siiski suutsin ka sel päeval leida võimaluse väikebussi rendiks ja kõik lahenes väga ladusalt (aitäh, Dragonet Rent!). Mina olin rahul, kliendid olid rahul, kõik olid rahul!
Niisiis ei saa ma kuidagi eeldada, et kõik omal käel siia tormi jooksevad. Mina pean tekitama huvi, olema kiire ja professionaalne asjaajamises, olema avatud ja positiivne kaaslane nende teekonnal.
Selle kõige taustal on veel hästi oluline mõista meie kodumaa unikaalsust. Me ei peaks rääkima sellest, et meil on midagi kas puudu või midagi on madalam või väiksem. Me elame teistsuguses ja omanäolises riigis ja just sellest väliskülalisele piisabki. Meenutan siinkohal muigega kuidas härra Lõuna-Koreast vaatas bussiaknast vihmast Eestimaa suve ja ohkas, et nii ilus tasane maa. Talle meeldis, et ühtki mäge pole, sest tema kodumaal ainult mäed ongi.
Kuidas edasi, Raplamaa?
Siinkohal hakkan jälle spekuleerima ja kätt kristallkuulil hõõruma. Ma arvan, et esimene suurem suund võikski kohaliku kogukonna jaoks olla poolepäevase või päevase tegevusplaani väljamõtlemine. See ei pea olema midagi üdini standardset, vaid alati annab kombineerida erinevaid teenuseid vastavalt külastaja eelistustele. Mõni soovib tulla kanuuga sõitma ja hiljem sauna minna. Mõni tahab rabamatka ja hiljem enne pealinna naasmist süüa.
Välismaalase siia toomist peaks vaatama kui kogemuslikku teekonda. Noorematel reisijatel on teadmised ja iseseisvus, et oma teekond internetist leitava info põhjal kokku panna. Aga neil pole väga pikka kannatust kui seda infot lihtsalt ei ole või ei saada ka kolme päeva jooksul vastust. Kui kõik teenusepakkujad eraldiseisvalt pole võimelised väga hästi välja paistma, siis tuleb teha koostööd ja pakkudagi välja midagi terviklikku.
Pealegi on väga raske ette teada, mida inimesed ikkagi soovivad. Soovid on ka pidevas muutumises ja testimise faas on paratamatu. Sellest lähtuvalt tulebki läbi erinevate meediumite pakkuda välja erinevaid kombinatsioone ja aeg näitab, millised neist tuleks kaotada ja mida täiustada.
Lõpetuseks annan endale mõista, et see kõik on väga pika vinnaga ettevõtmine. Ent see eest täiesti reaalne!
Kõikide mõttekaaslaste terviseks teiselpool ekraani!
