Osale meist on aeg teha samm edasi

Tegelikult oli see aeg juba ammu. Oli minul matkajuhina ja oli paljudel inimestel, kes minuga aastate jooksul käinud.

Mida see õigupoolest tähendab?

Matkajuhina teadsin juba matkadega alustades, et ühel hetkel tuleb otsida uusi võimalusi kasvamiseks. Muidu läheb tähendus kaduma. Miks ma neid matkasid teen? Et tuua inimesi loodusele lähemale. Miks see vajalik on? Esiteks meie enda füüsilise ja vaimse tervise pärast. Teiseks – mida tugevam side loodusega, seda suurem tõenäosus, et teda ka hoiame. Kõik on omavahel seotud.

Kui ma alustasin, tundsin, et teen midagi uut. Öised ja varahommikused kondamised rabades. Mõtisklused teetassi ääres. Võimalik, et minu algaja silmad olid pimedad, kuid selliseid tegevusi oli tol hetkel ümberringi vähe. Täna on see peaaegu et normaalsus. Pea kõik matkakorraldajad teevad seda. Minu tunnetuse järgi on ka matkajuhtide arv plahvatuslikult kasvama hakanud. 

Kui lõpetasin oma raamatu “Rabatud” kirjutamise, tundsin, et üks peatükk on läbi saanud. Mul ei olnud siis ega ole ka praegu plaani rabamatkadega lõpparvet teha. Ei, seda mitte. Aga sisemiselt on üks ring täis saanud. Kõik eelnevalt mainitu koos raamatuga ilmumisega ongi nagu ilmne vihje edasi liikumiseks.

Kuhu meil siit liikuda?

Tegelikult on nii raamatus kui minu väljaütlemistes juba aastaid kõlanud vihjeid sellele, et oleme oma “loodusearmastuses” kuskile toppama jäänud. Ikka ja jälle küsitakse minult soovitusi matkaradade osas. “Kus on ilus käimata matkarada, kus poleks liiga palju rahvast?” Ma arvan, et matkaradasid on meil ligikaudselt samapalju kui oli 3, 4 või 5 aastat tagasi. Neid ei ehitata ümber ega rajata ka igal aastal massiliselt uusi. Valik on ja jääb laias laastus samaks. 

Matkarajad on mikroskoopiline osa Eesti loodusest. Väga piiratud ruum, mis pakub täielikule algajale turvalisust, kuid võtab ühel hetkel võimaluse tugevamaks ühenduseks. Selliseks, kus lubad endale intuitiivset uitamist mööda metsa või raba. Selliseks, kus saad oma tunnetega suurema kontakti ja julged tunda hirmu hämaras metsas või mõne loomaga kohtudes. Seal on peidus suur maailm, kuhu paljud ei kipu. AGA…

Mulle tundub, et aastate jooksul on see huvi inimestes kasvanud. Käid 2, 3 või 4 korda matkajuhiga ära, kuid omapäi kulgemiseks jääb julgusest puudu. See on loomulik, sest matkajuhiga liikudes otsustatakse kõik sinu eest. Sa ei saagi olla valmis, sest grupimatka eesmärk pole sind ette valmistada. 

Olen aastate jooksul arutlenud neil teemadel erinevate matkajuhtidega ja üks osa neist leiab, et matkajuht ongi inimese uks loodusesse. Omapäi polevat neil sinna asja. Ma isegi natuke saan neist aru, kuid usun ise südamepõhjani, et igal inimesel võiks olla võimekus omal käel oma kodumaa loodust avastada.  Leida enda jaoks need erilised kohad, kuhu keegi teine ei trügi.

Kas mõistad, kuhu ma tüürin? 

Ma kavatsen tekitada väiksed grupid inimestest, kes päriselt tunnevad, et tahaks omapäi uitamisega sõbraks saada. Et tekiks julgus valida radadeta maastikel oma tee, otsida loomi ja linde, saada pimedusega paremini läbi. Just nii nagu ma ise liigun. 

Me hakkame käima maastikul õppimas/harjutamas, teeme koduseid ülesandeid, arutleme praktiliste ja eksistentsiaalsete küsimuste üle. Kusjuures minu ettemõeldud programmist olulisem on konkreetne sisend – millest inimesed üldse puudust tunnevad, et teha oma esimesed julged sammud looduse suunas.

Mind on ära väsitanud see, et räägime kihilisest riietumisest ja kõige ilusamatest matkaradadest, aga mitte midagi sellest, kuidas päriselt loodusele lähemale jõuda. Kuidas jõuda selleni, et sa päriselt sõidad autoga “suvalisse kohta” ja lihtsalt astudki sealt otse metsa? Liigud mööda metsasihti, läbi männiku ja jõuad vuliseva metsajõe kaldale. Pole matkarada ega teisi inimesi. Sina ja loodus. Kõik tänu sellele, et oskasid selle koha kaardilt leida ja julgesid minna.

Täpsem info ja esimesse gruppi registreerimine juba lähinädalatel.

Romet

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga