Jupiter, Spiika ja tuttavad hääled maastikel

Viimastel nädalatel olen loodusesse sattunud eelkõige öösiti. Üheks põhjuseks päevased heitlikud ilmad, mis veel värvitule maastikule üsna süngeid pilvi külge kleebib ning lisaks mingisuguse vihma-lörtsi seguga kostitab. Kuid öötundideks näib leitavat mingisugune pidamine ja tänu Kuu ajutisele äraolekule serveeritakse eriti jõulisi astronoomilisi visuaale. Ausaltöeldes ei jõua ma endiselt ära imestada Read more…

Palju linnukesi ja tühi hing

Elu on muutunud autosõiduks. Sõidad suurel kiirusel ühest punktist teise. Näed linnasid, külasid, metsatukkasid, heinamaid. Sügavamat sisulist seost seejuures nende nähtuste või maastikega ei teki. Isiklikku kogemust asendab raamatutest või internetist hangitav info. Lõpuks saad “tehtud” kastikesse järjekordse linnukese joonistada. Kuna süvenemiseks pole aega või pole see harjumuspärane tegevus, siis Read more…

Mets kui kalibraator

Päikseline pühapäev. Pärast halli ja pimedat talve mõjub iga pilvitum päev kuidagi eriti kutsuvalt. Lausa hüpnotiseerivalt. Sulaveest tilkuvad kuuseoksad juhatavad mõttelõnga mööda mälukoridore justkui õigete mälualbumiteni. Ees avanev pilt ühtib ligikaudselt mälusopist peegelduvaga. Ja sellised kattuvused kutsuvad meis esile emotsioone. Pean tunnistama, et valdavate miinuskraadide küüsis ei pääse hilistalviste maastike Read more…